/nginx/o/2013/04/26/1716030t1hc234.jpg)
Hedvig Hanson
Esmahetked
(Music Maker OÜ)
Hinne 5
Nädala plaat: tundelaulud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmahetkede» kevadiselt sirelililla kaanekujundus toetab kuvandit, mille on Hedvig Hansonile loonud arvukad naiste- ja elustiiliajakirjadele antud intervjuud: õrn, emotsionaalne ja sensuaalne, emalik ja maalähedane. Pole põhjust kahelda, et Hedvig selline ka on, eriti kuna seda imagot kinnitab kõige tähtsam ja nähtavam osa temast – lauljatari muusikumina.
Usutavasti eelkõige naissoost kuulajat kõnetav plaat on põhikoelt romantiline ja ballaadlik, kuid tüünest tatsumisest on asi kaugel. Muusikud on head: Andre Maaker kitarril, Ara Yaralyan bassil, Ahto Abner trummidel, Andi Pupato löökpillidel ja Kristjan Randalu klaveril. Eriti tuntava panuse annab Randalu, kes on kirjutanud kaks lugu ja kaks kolmandikku seadetest ning tõestab taas, et tegemist on eesti jazz’i kuningas Midasega. Randalu helilooja- ja arranžeerijakäsi ning pianistlik partnerlus on lennutanud uude dimensiooni Siiri Sisaski ja Vaiko Epliku laulud ning tema osalus mõjub samasuguse boost’ina Hedvig Hansoni salvestustele.
Plaadi laulude temaatiliseks teljeks on tundeelu koos kõikvõimalike seisundite ja varjunditega. Tekstiautorite seas domineerivad naised: Hanson ise, Marie Under, Ilmi Kolla ja Maian Kärmas. Viimane on kirjutanud ka laulu «Hõikajad», mis on üks albumi mõjuvaimaid. Muusikalises plaanis kostab akustiline jazz, kus ka paras annus popilikku ansamblikõla ja pillimängu. Nimiloos on tunda õrnalt brasiiliapärast vaibi, kahes Maakeri arranžeeringus («Hõikajad» ja Uno Naissoo «Iial ei muutu võõraks me») on jälgi Pat Metheny Groupi kõlakeemiast.
Oli aeg, mil kõik märgid lubasid loota, et Hedvig Hansoni paljutõotavalt alanud rahvusvaheline läbilöök saavutab ruttu tähise kõrguse. Oli põhjus milline tahes, kuid nii see ei läinud. Ent kodune publik on sellisest asjade käigust ainult võitnud. Meil on (jazz-)lauljatar, kes esitab järjepidevalt eestikeelset ja ülimalt eestiliku vereringega muusikat, järjepidevalt ka suurepärasel tasemel. Plaat pakub tervikelamuse, kus osalised toetavad üksteist ja lõpptulemus ei mõju solisti kenitlemisena apaatse ja anonüümse taustabändi saatel. Ei häiri ka plaadi napp pikkus – 44 minutit. LP-ajastu klassikalised albumid, mida tänini etaloniks peetakse, on teadupoolest sageli veel lühemad.