Uued plaadid

Vondelpark Seabed (R&S) Foto: Repro

Ekstaatiline uni

Siiani kolm EPd üllitanud Londoni trio Vondelpark perfektse debüütalbumi puhul on tähelepanuväärne, et seda ei pannud esialgu nagu keegi eriti tähele. Umbes sama lugu oli omal ajal The XXi debüüdiga ning tegelikult võib Vondelparkile ennustada isegi säravamat tulevikku. Impressionistlik RnB-elektroonika on praegu kõva sõna kus iganes, kuid Vondelpark läheneb sellele veel eriti värske nurga all.

Kuidas, on juba raskem tabada. Sama keeruline on pihta saada sellele, kus nende muusikas läheb sämpling üle bändi enda mänguks. Vokaalsele sõnumile on samuti vaevaline mõtet taha haakida, kuna bändi ninamehe Lewis Rainsbury hääl kõlab täpselt nii, nagu sünniksid sõnad improvisatoorselt ning sageli kasutatakse sõnu pelgalt nende kõla pärast. Midagi analoogset teeb leibelikaaslane James Blake.

Muusika juured on sündipopist uk bass’ini, ambient’ist post-dubstep’ini. The Cure’ist The Weekndini.  Kuigi «Seabedi» juures pole midagi kindlat ja lõplikku, on võrdlemisi klaar, et «Seabed» on üks tänavusi tähelepanuväärsemaid debüüte. Ja mis siin ikka keerulist.

Margus Haav

Vondelpark

Seabed

(R&S)

Hinne 5
--------------
Kuldse raamiga Ameerika

Iron & Wine’i ehk Sam Beami saaga algab eelmise kümnendi alguse kuldsest indiajastust. The Postal Service’i kaveri ning «Garden State’i» ja «Grey anatoomia» saundträkkide abil võitsid USA habemiku ilusad kurvad folkmeloodiad üleilmselt õrnahingeliste südameid. Iron & Wine’i viienda albumi ilmumise ajaks on folk taas peavooluindis suur sõna, aga tasase armuvalu asemel hullutab bandžodega staadione hoopis Mumford & Sons. Panin «Ghost On Ghosti» iPodile ja ootasin, et tunnen end selle saatel mõne populaarse haiglaseriaali tähendusrikka alguskaadri peategelasena, aga eksistentsiaalsete jalutuskäikude asemel sobib see album hoopis üheks õhtupoolikuks mõnes lokaalis.

Jood head ja kallist õlut või viskit, mitte meelehärmi uputamiseks, vaid lihtsalt mõnusa sumina tekitamiseks, nõjatud toolile ja muigad svingivaid noori vaadates. Hiljem võtad nagist vihmavarju, jalutad koju ning loed lastele unejuttu, valad endale siis tugitoolis veel ühe klaasi viskit ja kuulad Sinatrat. Kurvast kitarriga habemikust on saanud terve jazz-bändi pealik. «Ghost On Ghost» on Ameerika arhiivides kaevav täiskasvanute muusika, kust leiab nii souli, kantrit kui Paul Simoni varju. Mida ei leia, on kaanefotol kujutatud metsikut noorust. Seda raamivat kulda ja karda on aga küllaga.

Silvia Urgas

Iron & Wine

Ghost On Ghost

(4AD)

Hinne 3
----------------
Avar elektroonika

Inglane Lapalux ehk Stuart Howard on hakkama saanud millegi sõnulseletamatuga. Osavalt kokku pandud lugude struktuurides leidub noppeid rnb’st, jazz’ist, soulist, hiphopist ja future garage’ist. Ometi pole midagi liiga palju ning kõik kõlab kokku loogiliselt. Kaootilisus ja seosetus on märksõnad, kuid sellegipoolest tundub materjal kuulates sujuv. Olgugi et paljud elemendid tunduvad esmakuulamisel hooletuna visatud, ei ole valdav mulje üldse juhuslik. Album on psühhedeelne, muretu, sensuaalne, avar.

Laviin erinevaid helisid tekitab mitmetasandilise, õhulise ja lausa kosmilise tekstuuri. Võrreldes artisti varasema loominguga on lugude ülesehitus paremini organiseeritud ning rohkem on kasutatud vokaale. Sõnade sisu on lihtne ja lühike, näiteks «do you wanna dance» (kas sa tahad tantsida?). Omapärased sündivariatsioonid, vildakad rütmid ning aeg-ajalt kõlav kassetisahin annavad albumile maheda ja meeldiva aura. Eriti osavalt poevad hinge lood «Guuurl», «Without You» ja «Flower». Muusika, mida kuulates kevadises päikeselaigus peesitada ja mõtiskleda!

Malle Jõgeda

Lapalux

Nostalchic

(Brainfeeder)

Hinne 5
----------------
Prantsuse virtuoosid

Pariisi bänd Phoenix on nagu Hennessy XO või Mum või mittealkohoolselt jätkates Ferragamo kingad või Lacroix’ lips. Midagi kallist, peent ja kvaliteetset. Ses mõttes peaksime olema õnnelikud, et Phoenixi CD maksab poes sama palju kui teisedki, märksa viletsamad CDd, 14–15 eurot (vinüül on muidugi natuke kallim), ja ostma ikka vahel füüsilisi plaate ka, kolme K tõttu: kujundus, kvaliteet ja kultus. Phoenix: täiesti mitte-indi, tolmukübemeta täiuslik produktsioon, täiskasvanulikud, pisut resigneerunud meloodiad, perfektne pillikäsitsus, õrn nukrus, ja tõesti oivalised saundid.

Phoenixi aristokraatlikud maneerid võiksid mõjuda igavana, surnud punktina, aga nende kompositsioonid on lopsakate joontega, pigem seikluslikud kui trafaretsed ja lugude laitmatu struktuur tähendab mahlakat ehitust ja põhjendatud esitust, kus sisu ja vorm on üks. Nii et mitte kuivus, vaid küllus. Luksversioonil muide lisa-CD-l kena kontrast grupi täiuseihalusele: 71 logisevat katket salvestussessioonidest – kõlab nagu moodsa hüpnagoogilise popi musternäidis, nagu vana Ariel Pink. See näitab bändi olemust. Ah jaa, sõnalisteks teemadeks on majanduslik impotentsus, kaasaja kodanlus jm – sobib snoobidega samuti.

Valner Valme

Phoenix

Bankrupt!

(Loyaute)

Hinne 4
--------------
Valgus ja varjud

Wolfredt on Margus Voolpriit, tuntud alternatiivbändide Pia Frausi ja Dreamphishi trummar. Wolfredtina alustas ta esmalt remiksijana, tehes töötlusi ansamblitele lack of Eoins, Picnic, Imandra Lake ja Pia Fraus. Kukkus hästi välja küll ja viimaks hakkas ta pisitasa kolme aasta eest omaloomingut salvestama. Sellest saigi aja jooksul «Lulla­bies To Vilhelmine».

Plaati aitas kokku miksida Taavi Laatsit aka Galaktlan. Kui võrdleme, siis kuhugi Sigur Rosi ja Ratatati vahepeale. Kui lahterdame, siis elektrooniline post-rock shoegaze indie­tronica. Kitarrid ja kompuuter ning erk vaim, mida ei saa kuidagi võltsida. Kuulu järgi on selle instrumentaalmuusika taga isiklikust traagikast kantud sõnum. Kui see tõesti nii on, siis on Wolfredtil õnnestunud personaalteraapia kõrgeim vorm – valada nukrad emotsioonid sõnadeta, kuid ülimalt kõnekatesse paladesse ning nende peegeldustest vormida kokku soojalt paitav päikeselaik.

Muidugi on albumil ka tumedamaid varje ja süngemaid allhoovusi, kuid just need kontrastid moodustavad toimiva ja tasakaaluka terviku. Emotsionaalne ning voolav debüüt on omalaadne ja isikupärane, siiras ja küps. 

Margus Haav

Wolfredt

Lullabies To Vilhelmine

(Seksound)

Hinne 5
--------------
Diplo virutab

Hüpermodernistlik dancehall-hübriid Major Lazer koosnes debüütalbumil «Guns Don’t Kill People – Lazers Do» (2009) kahest kuumast elektroonilise popi produtsendist: Diplo ja Switch, kolmas püsivam liige oli Skerritt Bwoy. Switch lahkus loominguliste erimeelsuste tõttu, Bwoy leidis Jumala. Mööda maailma slumme ja favela’sid ja township’e ja külasid kolanud ja etnilist andergraundi futuristlikuks globaalseks tantsumuusikaks sulatanud Diplo on jõudnud karjääriga Beyoncé ja Shakirani, hea küll, aga tema nimi välgub ka Bruno Marsi ja Chris Browni plaatidel (Switchi viimatine töö on Kerli «Utopia», enne ka Beyonce, Aguilera jt).

Lazeri teisel kuuleme õnneks taas vana hullu Diplot: trummid jõuavad sada vigurit teha, enne kui bass tuleb ja tapab; midagi produktsioonis tiksub siin-seal ja see on alati pomm; vokalistid on laksu all (elektroonilise), sündid on «odavad», aga valjud, ja digitaalsed õõvastavad sirinad hoiavad tagaaju tagajalul. Võib öelda, et siinne kohatine droppimine ja wobble on skrillex, aga ehk tegi Diplo neid huligaansusi oma globaalse getofungi punkimises enne skrillexeid ja nüüd keerab ainult vindi üle võlli. Valdab endiselt Jamaica saund, aga kostab kuduro, carioca, shangaan electro jm virvendusi, rüütatud kõik 21. sajandi funktsionaalsesse elektroonikasse. Rabavaimad rajad: «Scare Me» Peachese ja Timberleega ning «Watch Out For This (Bumaye)» Busy Signali, The Flexicani ja FS Greeniga.

Valner Valme

Major Lazer

Free The Universe

(Because)

Hinne 4
--------------
Suurte poiste popp

Colorado bändi pealik Ryan Tedder on vahepeal kõvasti teistele laule kirjutanud ja produtseerinud, nüüd on ta kolmanda OneRepublicu albumiga tagasi ja uuendanud ka bändi, mis kohati tähendab matkimist. «Feel Again» sarnaneb Florence + The Machine’iga ja «Can’t Stop» meenutab Rihanna «Diamondit». Vaid «Burning Bridges» ei meenuta midagi muud kui poiste enda hitti «Good Life» 2009. aasta plaadilt «Waking Up». Laulud aga haaravad: «I Lived», «Something I Need», või särtsaka gospelkooriga «Preacher», mis räägib Tedderi vanaisast. Osava instrumentaaliga album on kihtidena üle valatud sümfooniliste kõladega, mille peal õrn electro-kaste ja lisandiks nostalgilise popi kuma. Eks kõik artistid, kellega Tedder koos on töötanud, on jälje jätnud, tulemuseks nüansirikas plaat, samas läks kaduma oma joon. «Native» ongi mõeldud uueks läbilöögiks.

Liisa Koppel

OneRepublic

Native

(Interscope)

Hinne 4
--------------
Väike segavereline

Ameerika koolinoorte seas on levinud stereotüüp, et kes püüab olla cool, kuulab Lil Wayne’i. Neile ei mängi ambitsioonid ja hinded või olümpiaadivõidud rolli, sest Lil Wayne’ile see kindlasti korda ei läheks. 11. albumit alustab Lil küll helge duetiga tiibklaveriga, mahutades loosse kogu maailma nilbused ja hedonismi – kuid edasi läheb ikka vana rida. Lil on USA noorsoomassidele kui jumal, kelle puudutamine tähendaks igavest respekti. Selle klišee eest maksavad miljonid noorukid ja võib-olla isegi nende vanemad. Wayne’i loomingus pöördelist arengut pole – ka produktsioon on endiselt nõrk. Ikka sama New Orleansile omane haukumine, sussutamine ja hüppamine, kus pussy on sidesõna.

Kamuflaažina on Lil albumile hunniku koostööpartnereid kutsunud: Drake, Jamie Lidell, Nicki Minaj, Soulja Boy jne. Album on äge tripp, kui tahta end Orleansi tänavakultuuri konteksti seada ning seda omal kehal läbi elada. Kahtlemata on Lili looming autentne, millest räägivad ka meedias ilmuvad uudised. Plaadil on 18 lugu, mis poole peal väsitama hakkavad – isegi kui iga loo alul välgumihkel süttib. Vaadeldes Lil Wayne’i, ASAP Rockyt ja Kendrick Lamari koeratõugudena, võib väita, et Lil on küll ustav, kuid olemuselt väike segavereline chihuahua. Samas, ASAP ja Lamar jätavad artistlikkuse mõttes puhtatõulise saksa lambakoera mulje.

Risto Kozer

Lil Wayne

I Am Not A Human Being II

(Cash Money)

Hinne 2