/nginx/o/2013/07/05/1875372t1hc53d.jpg)
/nginx/o/2013/04/19/1700504t1hffe9.jpg)
James Blake
Overgrown
(Atlas)
Hinne 3
Nädala plaat: kalbe hing
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestiski esinenud briti noore uue souli mehe Blake’i teine plaat on küpsem ja instrumentaalselt mitmekesisem, nagu arvata võiski. Dubstep’i taust (mitte segi ajada Skrillexiga, Skrillex on arenastep, veel täpsemalt Euroopast üüratu hilinemisega Ameerikasse jõudnud üleforsseeritud meinstriimtantsubiit), soulimehe hing ja masinad. Ütlen lause uuesti, ilma Skrillexita, kes asja ei puutu. Dubstep’i taust, soulimehe hing ja masinad. Tema esimeste EPde põhjal võis rääkida ka kuulumisest suurepärasesse UK garage’i renessanssi future garage.
Blake’i esimene pikk plaat (omanimeline, 2011) üllatas ja võlus jaheda õõnsusega: soul oli paljaks kooritud, masinasse visatud ja kõhedalt külmaks produtseeritud antisoul. Ja laul, nagu noor mees laulaks pärast lähedase või iseenda surma. Ei mingit särtsu. Aga see võlus. Soul on idee poolest elav, orgaaniline. Praegu moes olev elektrooniline soul on tegelikult sama pulbitsev, elektroonika ei tähenda kuiva vormi, küll aga tähendab stiliseeritust, rafineeritust ja mõnikord, nagu James Blake’i puhul, rõhutatud distantseeritust, sest on vabanetud kehast, hing on kehast välja lastud ja see põhjustab enamat loomingulist vabadust, võib ka transtsendentaalseks atmosfääriks nimetada.
Teine album on instrumentaalselt ja isegi žanriliselt mitmekesisem, nagu nimigi ütleb. Kasutatud on klaveri kõrval ohtralt pärispille: kitarre, sünte, löökriistu ja miksitud see kõik elektroonilise produktsiooniga, mille tipus on Blake’i vokaal, mida on endiselt pisut moonutatud ja kajadega paigast tõstetud. See kõik kõlab kurvalt, täiskasvanulikult ja nii tõsiseltvõetav. Blake’i tugevus – külmkõlad tühjas kajavas ruumis – on kadunud. Olemuselt optimistliku (kui ka kurva) soulmuusika asemel on ränk bluus. Elektroonilise töötlusega, ääretult moodne bluus. Efektseim pala on witch house’iga läbituuseldatud triphop «Take A Fall For Me», milles manab Wu-Tangi RZA. «Voyeur» on ainus rütmiliselt hüpnootilisem pala, mille osad kasvavad tehnoloogilises harmoonias ühte ja võimenduvad siis veel järjest eraldi.
Ilmnebki, et instrumentaalselt ja produktsiooniliselt tähistab «Overgrown» evolutsiooni võrreldes debüüdiga, järgides biitlite toodud põhimõtet, et iga järgmine album peab olema erinev ja edasi arenenud. Areng on toimunud. Tegemist on kunstiteosega. Blake on andekas produtsent ja peaaegu hea lookirjutaja (hitte pole) ja pisut kehvem, natuke ühekülgne laulja.
Tegelikult on see äärmiselt mittekommertslik pööre põhimõtteliselt sümpaatne oma nõidusliku õhkkonna ja lausa trotsliku, neoklassitsismi ulatuva keerulise laulukirjutusega ja kompuutris markeeritud kammerlikkusega. Otsast otsani läbimõeldud (kui ka kohati üle mõeldud) üliintellektuaalne plaat, millega on raske sõbraks saada, aga seda huvitavam tuttavad olla.