Rootsis elavad Pipi, Karlsson ja kaelkirjakud

Pipi on kodus ja trallib koos oma sõpradega. Kuigi kogu jutt käib rootsi keeles, ei sega see muukeelseid lapsi kaasa elamast, sest kes siis Pipi-lugude sisu ei teaks, ja tantsida-hüpata võib niikuinii. Foto: Karin Klaus

Kui pere noorimatega on Eestile mitu tiiru peale sõidetud, tasub ette võtta retk näiteks Rootsi tutvuma Pipi-maaga Vimmerbys ning Põhjamaade ühe suurema loomaaia ja safaripargiga Kolmardenis.

Reise Vimmerby Pipimaale ja Kolmardeni safariparki pakuvad paljud reisibürood, sest sinna jõudmine ei nõua üleliia pikka bussisõitu ja kalleid lennukipileteid.

Kolmarden asub Stockholmist 130 ja Vimmerby 290 kilomeetri kaugusel. Ööbida saab nii oma telgiga Pipimaa telkimisplatsil kui ümbruskonna hotellides ja kämpingutes, kus suvel pakutakse soodsaid peremajutuspakette. Mõistlik on reis kavandada mitmepäevasena, sest pärast Kolmardeni loomaaia külastust kohe Pipimaale kihutada pole just mõnus.

Loomad loomulikus keskkonnas

Kolmardeniga tutvumist võiks alustada safaripargist, ligi kolmekilomeetrine rada läbitakse autos või bussis kolmveerand tunniga.

Aknast võib imetleda 23 liiki loomi einestamas, pikutamas või mängimas, kõige rohkem on sõralisi ja kabjalisi, aga näha saab ka lõvisid, hunte, karusid, kaelkirjakuid ja jaanalinde. Piirdetarad on kõrged ja kiskjate territooriumi ümber on topeltväravad, mille avamine-sulgemine üksjagu aega võtab.

Põhjamaa inimesel on muidugi elevust küllaga, kui mitmemeetrine kaelkirjakuvolask osavõtmatul pilgul otse bussi kõrval sõitjaid põrnitseb.

Kõik loomad-linnud on lakkamatu autoderiviga harjunud, üks jaanalind seisab valvsa tolliinspektorina autodele lausa tee peale ette, nokib toidu saamise lootuses esiklaasi ja suhistab nördinult tiibu lehvitades, kui pargitöötaja ta auto eest minema nügib.

Safarirajaga võrreldes nõuab loomapargi külastamine üksjagu aega, head füüsilist vormi ja mugavaid jalatseid, sest loomad - neid on 100 liiki - asuvad suurtel territooriumidel, kuhu on kujundatud just vastavale loomaliigile iseloomulik elukeskkond. Nii satub külastaja mööda loomaaeda jalutades parasvöötme metsast savanni ja troopikast veemaailma.

Tore on imetleda näiteks sarvilisi jakke oma tiigis püherdamas, sealsamas kivirahnudel turnivad antiloobid ning kaugemal hiivavad ninasarvikud oma raske kere joogianumate juurde.

Ahvide eluasemed asuvad kenadel saarekestel, mille ette on paigutatud hulk pinke, saab istuda nagu vabaõhuteatris ja pärdikute pereeluga tutvuda.

Hiljuti avati loomaaias "Tiigrimaailm", mis on külastajate seas väga populaarne. Väravast sisenedes kostavad kõlaritest hirmuäratavad möirged ja betooni valatud käpajäljed viivad tiigrimajja, kuhu hea õnne korral mõni eemal mäeküljel põõnavatest triibikutest on ennast jahutama tulnud.

Väga vahva on loomaaia bassein, kus toimuvad dresseeritud delfiinide ja hüljeste etendused koos efektse muusika- ja valgusesõuga. Õues on hiiglaslik akvaarium, milles ujuvad kilpkonnad, pingviinid ja muud põnevad tegelased.

Loomaaiast ei puudu lastefarm, kus saab silitada kitsekesi, lambaid ja põrsaid. Mitmel pool on kohvikud, poekesed ja piknikukohad, ronimise-turnimise väljakud, batuudid. Põnevust saab tunda "kondimuuseumis", kus pimedas majakeses ekseldes leiab lindude-loomade valgustatud skelette.

Kokkuvõttes jääb loomaaia külastamisest hea tunne, sest loomad asuvad nii kaunis ja looduslikus ümbruses, et vangistuseks on seda raske pidada.

Pipimaa loojate idee oli iseenesest lihtne: tuua Rootsi tuntuima lastekirjaniku teoste kangelased elama ühele maa-alale ja luua kirev maailm, kus lapsed saaksid niisama lustida, kuid samal ajal mänguoskusi arendada, mõelda ja tegutseda.

Pipi ongi kodus!

Idee töötab suurepäraselt ja suvine Pipimaa on rahvast tulvil, kõikjal tunglevad lasteaia- ja koolilaste grupid, pered, sõpruskonnad, ringi vudib kümnete kaupa väikseid Emileid, Madlisid ja Idasid.

Teemapargi osades on Lindgreni raamatutegelaste elupaigad, mis kujundatud vastava ajastu stiilis ja vormis. Lindgreni kuulsaim "lapsuke" Pipi kutsub külla oma rõõmsalt kollasesse majakesse, võib turnida Pipi papa laeval ja osta limonaadipudeleid kasvatava puu alt kioskist ehtsat jääkülma limpsi. Kindlatel tundidel ilmub kohale Pipi ise koos oma sõpradega, ajab lastega juttu, tantsib, laulab ja annab väikese etenduse.

Vaevalt Pipiga hüvasti jäetud, kõlab metsast valjuhäälne röövlite laul - Ronja ise oma röövlitega on Mattiasepessa saabunud. Värvikates riietes ja üsna naturaalselt karvased-koledad röövlid mängivad maha oma etenduse laulude, tantsude ja tagaajamisega ning jäävad siis kindluse ette huvilistega juttu puhuma ja pildistama.

Karlssonile saab külla otse majakatusele ronides, propellermehe katusemajakese aknast võib sisse piiluda ja siis mööda liugteesid alla tuhiseda.

Vahtramäe Emili kodu juures on pisike ehtne karjamaa karjaaedade, mõnusate päikesesoojade kivide ja nende vahel rohtu nosivate lammastega. Madlikese majas on tunda sajandialguse atmosfääri: pitsilised kardinad, mõnusad sohvad ja läikimalöödud vasknõud. Kirsiorus võib ronida kindlusetorni ja vaadata, kas Must Rüütel on juba lähenemas. Kõik raamatutegelaste kodud on lastele parajates mõõtudes, täiskasvanul tuleb sisse astudes end üsna pisikeseks tõmmata.

Väikelinna õnnis idüll

Üks Pipimaa toredamaid atraktsioone on Soolavarese maailm. Tagasihoidliku välimusega hoones pannakse külastajad istuma hääletult kulgevasse vagunisse ja sõidetakse otse pimedusse. Korraga ilmub pilkasest pimedusest heledasti valgustatud talutrepp, mille trepil istub mõtlikult naeratav Malin, päevik pihus.

Rongike tiirutab ringi, nähtavale ilmuvad ja kaovad aina uued tuttavad kohad elusuuruses nukkudega, kes räägivad, liigutavad ja naeravad, kõike saatmas Malini pehmehäälne jutustus.

Avastamisrõõmu pakub Astrid Lindgreni kunagise koduküla järgi loodud minilinnak, mille atmosfääri on kirjaniku igas raamatus. Lapsed võivad tunda ennast hiiglastena, kõndida vaevalt kahemeetriste majakeste vahel ning piiluda sisse näiteks kommipoe aknast, kus Pipi parajasti sõpradele kommi ostab.

Väikestele külastajatele on teemapargis kõik mõnusaks ja mugavaks tehtud. Kõikjal on piknikukohad ja kioskid, väsinud lapsed ja piknikukraami võib pakkida vankrikesse. Arvukates söögikohtades saab ennast oivalistest pannkookidest, lihapallidest ja muust heast-paremast ümmarguseks süüa.

Retk Pipimaale on põnev 5-10aastastele ja nostalgiline kohtumine lapsepõlvega täiskasvanutele. Kõikjal lehvib väikelinna idülliline vaim: hoolitsetud põlvekõrgused aiakesed, karjaaedikud, piimapukid ning pitskardinate ja puupliitidega majakesed, mille ümber heljub uimastav lihapallide ja pojengide lõhn.

Lindgreni maailm kiirgab turvalisust ja soojust, mis nii suurele kui väikesele inimesele kauaks meelde jääb.