Mehhikosse meelitavad päike, rannad, vahelduv maastik, püramiidid ja maiade kultuur

Pandeemia jättis pakettreisi katki. Foto: Helgi Kaldma

Kui olin just Mehhikost tulnud, ei küsinud minult keegi, mida ma seal nägin, vaid ikka kas ma seagripi tõin kaasa. Selles asjas mul jaatavat vastust polnud.

Istun liinibussis, mis kannab silti «Los Piramides».

Meid on kolm naist ja me liigume omaenda plaani järgi. Loomulikult tahame pärast seda, kui oleme kaks päeva veetnud Mehhiko 23 miljoni elanikuga pealinnas Méxicos, oma silmaga näha selle riigi suurimat arheoloogiaväärtust Teotihuacani ning sealset kõrgeimat, Päiksepüramiidi ja veidi madalamat Kuupüramiidi.

Leidsime sõiduki México põhjapoolsest bussijaamast, kuhu omakorda olime jõudnud metrooga. Võtsime kassast pileti, istusime pakutud kohale ning võisimegi asuda vaatlema inimesi enda ümber ja pilti, mis avaneb aknast.

Minu kõrval istub keskealine nägus naine, kes nagu sealmail enamjagu rahvast, ei oska sõnagi võõrast keelt. Tema kehakeelt jälgides mõistan, et ta elab pealinnas.

Bussijuht võtab peatustest peale kõik, kes sõita soovivad, ning varsti on vahekäik seisjaid täis. Lisaks sellele, et sõiduk on ülearu koormatud, on miski veel Eestiga võrreldes teistmoodi: istujad haaravad seisjatelt nende pampe enda juurde, et nondel kergem oleks. Naeratatakse üksteisele ja üks gracias ehk tänan kõlab teise järel.

Ette rutates ütlen, et võõraste inimeste sõbralik suhtlemine jäigi meie sõitudel eriliselt silma. Kui üks sisemaine lennuvõit välja arvata — Méxicost Cancúni —, liikusime ainult liinibussidega ning elasime selles mõttes kohalike kombel.

Kolm tähtsat püramiidi

Arvatakse, et Teotihuacani vanimad ehitised on rajatud paarsada aastat enne meie aega. Ehitamise tipp oli esimesed viissada aastat meie aja järgi. Siis elas seal ligi veerand miljonit inimest ning linn oli Ameerika mandri suurim.

Nimi Teotihuacan pärineb ajast, kui linna enam polnud — nahuatli keeles tähendab see kohta, kus jumalad sündisid. Arvatakse, et koht jäeti maha kuuenda sajandi paiku pideva põua tõttu.

Niinimetatud Surnute tee on kaks kilomeetrit pikk ja vähemalt sada meetrit lai. Päike paistab halastamatult lagipähe ja varju leida pole kuskilt. Jalad vajuvad liiva või sinna veetud killustikku ning teele jäävad kümneastmelised trepid väsitavad veel enne Päiksepüramiidi juurde jõudmist.

Too püramiid tähendab aga 248 eri suurusega väga järsku astet kõrvetava päikse all. Minnakse ka neljakäpakil. Lähevad lapsed ja vanakesedki. Kõige väiksemad istuvad kukil või kantakse neid süles.

Tipp jõuab kätte kuidagi ootamatult ja munakividega kaetud ümarjas plats tundub  liiga avar. Ees on ka tuttavaid — seesama tõmmu mehhiklanna ühiselt bussiistmelt. Nüüd on ta koos poja või tütrega.

Teotihuacan on üks suur varemeväli, ajaloo hoidjatelt tuge leidnud kivimüürid meenutavad paiga kunagist hiilgust. Niisamuti on see Chichen Itzas ja Palenques, mis on Mehhiko arheoloogiamälestiste hulgas Teotihuacani järel teisel kohal, ning ka mujal, sest Lõuna-Mehhikos leidub maiadest jäänud varemeid nii-öelda igal sammul.

Chichen Itzasse Yucatani poolsaare ülaosas jõuame veidi enne päikse loojumist. Ning mis üllatus: bussijaam, kus sõidukilt maha astume, arheoloogiavälja pääsla ja suur kaubamaja paiknevad kõik ühe suure trepi ääres! Sealsamas saame teada, et peamise püramiidi juures ootab ees tulevalgel antav etendus.

Pilt on ootamatu. Prožektorid valgustavad püramiidi, mis kujutab maiade kalendrit, rahvas istub toolidel ning kuulab vaikset muusikat ja hispaaniakeelset juttu. See kõik on nii sugestiivne, et kuigi sõnad on võõrad, jõuab mõte pärale ka meile. Kõneldakse maiadest ja nende jumalatest ja sellest, et neid mäletatakse ning nende maa on järeltulijaile püha.

Kuuleme väga isamaalist juttu, hoolimata sellest et hispaanlaste esimene kokkupuude maiadega nende pinnal oli 1502. aastal ja hispaanlased purustasid maiade sõjaväe lõplikult 1546. aastal. Järgnevad aastasajad on muutnud nii seda rahvast kui maad, ent ajalugu ümber teha ei saa.

Päevavalguses tundub seesama püramiid sootuks teistsugune. Selle igal küljel on trepp ja igal trepil 91 astet. Koos tipus asuva platvormiga teeb see kokku 365 astet — iga päeva kohta üks. Needsamad trepid jaotavad astmed 18 terrassiks, mis vastavad maiade kalendri 18 kuule.

Chichen Itza paikneb Yucatani poolsaare kuivas kliimas ning muistised on seal hästi säilinud. Sedasama ei saa öelda Palenque kohta. See paikneb vihmametsa piirkonnas ning aeg ja niiskus on sinna omad jäljed jätnud: kive murendanud ja varistanud ning katnud kõik tumerohelise samblauduga.

Ümberringi kõrguvad lehtpuud ja nende ümber väänduvad liaanid. Ning kui poleks enne reisi internetti uurinud, poleks osanud arvatagi, et kaugemal häälitsevad möiraahvid. Hääl küll lähenes meile, kuid loomad jäid nägemata.
Loodus ja kuplilisele maastikule laiali paisatud varemed muudavad paiga eriliseks. Arvatakse, et enamik sealseid ehitisi pärineb seitsmendast sajandist.

Siis oli Palenque maiade pealinn. Praegu on see ala peale arheoloogiamälestise looduspark, mille radadel käimiseks ei piisa ühest päevast.

Koht on eriline ka selle poolest, et asub mägede ja lauskmaa piiril. Sisuliselt Palenquest algabki Yucatani poolsaar — ükskõik mis kandist, ka lennukilt alla vaadates silmale haaramatu tasane ala, mida katab tihnik, kui asulate kohad välja arvata.

Maiade aeg pole päriselt kadunud

San Cristóbal paikneb mägedes umbes 2,2 kilomeetri kõrgusel. Chiapase osariigi pealinnast Tuxtla Gutiérrezest viib sinna käänuline mägitee. Linna on rajanud hispaanlased ning seda aimub arhitektuuristki, muu hulgas katoliku kirikutele omastest kahe torniga kirikutest.

Vaid paarkümmend kilomeetrit eemal asuvas Chamula külas näeb teistsugust kirikut.

«Ega maiadest pärinev rahvas olegi koos hispaanlastega tulnud katoliku usku päriselt omaks võtnud,» ütleb San Cristóbalist leitud giid Miguel Pérez Morales ning juhib tähelepanu küla kõrval nõlvakul paiknevale surnuaiale.

Lamedaks vajunud ja rohtu kasvanud kääbastel on ridamisi madalaid eri värvi riste. Mustad on pandud eakatele ja valged lastele, naiste omad on kaetud rohelise ja meeste omad sinise värviga. Muuseas laste omi pole kuigi arvukalt, sealjuures on külavahe lapsi täis, neist suur osa püüab saabunud võõrastele midagi müüa. Teadmata jääb, kas allameetrimehed kauplemise kõrvalt ka koolis käivad.

Kirikus katab põrandat tihe männiokaste kiht — mänd on seal püha puu.

Kirikulised siblivad kätega mõne koha lagedaks, kaabivad ka okaste alla jäänud küünlarasva maha ning panevad oma küünlad asemele: kas pikki, väga palju lühikesi või kalleid klaasanumates olevaid.

Jälgin tükk aega kõrvalt, kuidas üks indiaanlase väljanägemisega keskealine naine mõttes oma jumalaga on. Paaril naisel on kanad kaasas. Selle kohta läheb vaja giidi selgitust: kanad ohverdatakse, kuid seda toimingut ei tohi ette võtta enne, kui nad on oma häda ära teinud. Linnu puhastumine toob ka palujale puhastumist.

Nii füüsilist kui vaimset puhastumist loodetakse veel Coca-Colast. Sel põhjusel on külla ehitatud ka oma Coca-Cola tehas.

Meie lühikest kasvu ja tüsedusele kalduv giid ei tunnista ega lükka ümber, et on maia. Ta ütleb teistmoodi: «Minu suguvõsa on alati selles paigas elanud.»
Chamula küla on silmapaistev ka selle poolest, et seal võib näha ja muidugi ka osta kohalikku käsitööd. Kõige rohkem pakutakse tikitud pluuse, kleite, seelikuid ja laudlinu.

Kuum rannaliiv

Põhjamaalast ei kutsu Mehhikosse üksnes teistmoodi elu ja püramiidid, vaid ka kuum päike ja mererannad. Naudime meiegi neid mõne päeva. Kariibi mere äärses Playa del Carmenis ei pea me vastu rohkem kui ööpäeva ja see pole meri, mis meid bussijaama minema sunnib.

Ilusas rannalinnas on hotell hotellis, pood poes ja müügilaud müügilauas kinni ning kohalikud on vaid teenindaja ja müüja rollis. Teised on tulnud kaugelt, põhiliselt Ameerika Ühendriikidest võõrsil elu nautima.

Kuigi ainult sadakond kilomeetrit eemal, on Tulum hoopis teistsugune. Esiteks paikneb selles kuulus merekindlus, kus ka kuningad elasid — praegu on seegi üks varemeväli. Teiseks ei leia kusagilt mujalt maailmast niisuguse imepeene valge liivaga randa. Tõsi, see tuiskab nagu kõrbes, soovides matta rannast saja või paarisaja meetri kaugusele rajatud onnid ja istutatud roheluse, kaasa arvatud kõrged kookospalmid.

Paneme end päikeses proovile veel kolmandaski kohas. See on juba Vaikse ookeani äärne Puerto Escondido ehk tõlkes Varjatud Sadam.

Lõpetuseks

Kahju, et selles kirjatükis ei jäänud ruumi mägilinnale, varasemate hõbedakaevandustega kuulsaks saanud Taxcole ja tema püstjatel tänavatel liikuvate Volkswageni põrnikatest taksode imeliiklusele. Ning hiiglaslikust pealinnast pole siin lausetki, rääkimata Mehhiko hirmpikast ajaloost. Esimesed Mehhiko ala asustused on asetatud aega 31 000 aastat enne Kristust.

Miks peaks Mehhikosse minema? Esiteks muidugi päikese ja soojuse pärast — neid on seal meie mõistes liigagi. Teiseks on see kultuurmaa, mis on meile ehk kõige olulisem.

Tänavad ja inimesed on puhtad, liinibusse on palju ja need liiguvad täpselt, taksosõit on odav (bensiiniliiter maksab seitse peesot, mis on pisut vähem kui seitse krooni) ning öömajad ja toit on enamasti odavamad kui Eestis. Ja sellist sõbralikkust, nagu Mehhikos igal sammul näeb, Eestis enamasti ei kohta.

Veel üks tähtis detail: mehhiklane austab oma lippu. Missuguse pidulikkusega pannakse hommikul välja ja õhtul langetatakse pealinna keskväljaku hiigelmõõtmetes lipp! Väga suurt lippu näeb isegi randades, rääkimata linnadest.