Banduuramängija Deribassovskaja tänaval hämmastas muuhulgas oma teadmistega Eesti ajaloost ja kultuurist.
Reis Odessasse võiks huvi pakkuda igaühele, kes eelistab oma reise kokku panna reisibüroode vahenduseta, keda ei hirmuta slaavlased ja kellele India või Austraalia pole taskukohased.
Varsti hakkab õige aeg Odessa külastamiseks mööda saama, sest juunis ja juulis on linn ülerahvastatud, aga ilus aeg on mais ja augustis-septembris. Odessasse saab Riiast lennuki või bussiga iga päev, Air Balticu lennupilet maksab alates 1750 kroonist (edasi-tagasi). Ecolinesi bussiga on pisut odavam, kuid muretsema peab Valgevene transiitviisa.
Takso
Taksojuhid on vist maailma kõikides lennujaamades ühesugused. Vaevalt oled lennujaama turvatsooni avalikust alast eraldava ukse läbinud, kui lendavad nagu porikärbsed sooja sita peale paarikümnekesi kokku, püüdes sind lausa jõuga oma taksosse eskortida.
Kodutöö on korralikult tehtud ja tee kesklinna viiva väikebussi peale selge - nii see taksistide kamp pika ninaga jääb ning siinkirjutaja kuklasse lendab vastikut sõimu ja ähvardusi. Meie mõistes marsruuttakso maksab muuseas ainult 1,75 grivnat elik 3,5 krooni ja viib majutuskohast viieminutilise jalutuskäigu kaugusele. Oleks viitsinud veel veerand tunnikest teist liini oodata, oleks saanud treppi.
Majutus
Majutusasutusi leidub Odessas igasuguse hinnatasemega, Ryanairi süsteemis broneerides maksis kesklinnas asuva hosteli Richelieu double bed private 31 eurot öö.
Tuba oli küll tikutoosi suurune, double moodustus kahest ühise aluse peal vabalt liikuvast madratsist (isegi teist külge keerata oli seotud riskiga kukkuda madratsite vahele, muust rääkimata) ja duši all käies tuli uputuse vältimiseks veidike vaheust tihendada, aga muidu oli teenindus igati läänelik, kõik kuumade jookide valmistamiseks vajalik maja poolt olemas ning küsimise peale sai Internetti.
Lõbu
Suure linnana pakub Odessa midagi igasuguse maitse jaoks. Loomulikult on kõige kuulsam juba aastaid 1. aprillil korraldatav festival "Humoriina". Sel ajal hingab festivali rütmis kogu linn.
Kuid pole hullu, kui sel päeval minna ei saa, alati võib ju käia Ilfil ja Petrovil ning linna asutanud Katariina II-l külas vahakujude muuseumis, jalutada õhtuses linnapargis, külastada loomaaeda, delfinaariumi, mõnd teatrit, filharmooniat, saada osa omapärasest lõuna- ja idamaiste turukommete kokteilist või minugipoolest osta pilet kohaliku Tšornomoretsi jalgpallimeeskonna (praegu liigatabelis viiendal kohal) mängule. Igatahes on Ukraina jalgpall eestlaste omast oluliselt atraktiivsem, mis siis, et rohkearvuliste võõrleegionäride abiga.
Kontrastid
Kontraste leiab tänavapildis kerge vaevaga, seda nii arhitektuuris kui inimestes.
Linnapark ja merepromenaad on absoluutselt steriilseks klanitud ja vähegi kahtlasemat vurhvi kodanik äratab rohkearvuliste miilitsapatrullide tähelepanu silmapilk. Mine aga kaks sammu tsentrumist väljapoole ja näed nii poollagunenud ehitisi kui eluheidikuid.
Siiski ei aja miilits juuksekarva lõhki ja erinevalt Pärnust pole õllejoomine pargipingil Odessas kaelakohut väärt tegevus. Nagu ka musitseerimine tänaval linnavalitsuse kirjaliku loata.
Huumor
Odessalaste huumoritaju ja verbaalne osavus paistavad silma igal sammul, ja seda mitte ainult tänu mõningatele enesekriitilistele suveniiridele - olgu siinkohas mainitud Odessa õhk konservikarbis, odessalase pass, vene-odessa turistivestmik, kümned ja kümned nõukogudeaegseid töötõendeid jäljendavad paberid -, vaid ka näiteks igapäevases olmesuhtluses.
Hosteli lähedal toidupoes kuulsin oma kõrvaga pealt dialoogi noorukese müüjanäitsiku ja ilmselt esimest korda elus selles poes viibinud meesterahva vahel. Tõlkes: "Neiu, kas teil mune on?" - "Isiklikult minul mitte, aga ..."
Millegipärast on siinkirjutajal tunne, et Eestis leitaks silmapilkselt põhjus säärase hirmkasimatu suuvärgiga müüja peale kaebamiseks, aga Odessas sai pigem oma ebaõnnestunud keelekasutuse üle naerda ostja ise.
Häda
Häda ei anna teadupärast häbeneda, ole sa siis pärnakas või odessalane. Turismi kõrghooaeg on lähenemas ja meil Pärnus on peldikutega ikka veel, nagu on. Odessas jäi silma väga elegantne lahendus ooperiteatri külje all - mitmeotstarbeline kuulutustetulp-käimla. Ja mitte nii väga elegantne, kuid meesterahva jaoks asja täiesti ära ajav kabiin Preobraženski väljakul.
Juudid
Kuskilt kooliajast pärit arvamus, et Odessas elutseb harukordselt palju juute, tänavapildis inimestele otsa vaadates küll paika ei pidanud. Kuid kui pidada juutluse tunnuseks aktiivset äri alal tegutsemist, tuleb möönda, et igas võimalikus ja võimatus kohas pakuti mõnd kaupa või osutati teenust. Kuni selleni välja, et kui odessalane endale näiteks keevitusaparaadi kodugaraaži ostab, paneb ta kindlasti aiaväravale sildi "Lukksepatööd". Mõni ehk ikka mööda minnes läbi astub.
Levinuim silt linnapildis oli konkurentsitult "Mänguautomaadid", aga et nimetet sildiga ustest mingit sisse-väljaliikumist tuvastada ei õnnestunud ja igaks juhuks ise sisse astuma ei hakanud, jäigi lahendamata küsimus, kui hasartmängulembene Odessa rahvas ikkagi on.
Turg
Ei pidanud paika teinegi levinud arvamus, et lõunapoolsetel laiuskraadidel tuleb turul hinna üle tingida. Enamjaolt tuleb kaup turule tsentraliseeritult ja hinnad on ette kirjutatud ning realiseerija ülesandeks pelgalt kraam selle hinnaga maha müüa.
Sellest hoolimata võib avastada tõelisi hinnaimesid - tõhusalt valu vaigistav ja seetõttu meil rangelt retseptiravim diklofenak oli vabalt turuputkas saadaval hinnaga 75 kopikat leht ning iga seljakotiturismi harrastaja standardvarustusse kuuluv keeduspiraal sai soetatud kaheksa grivna eest.
Viimase kaubaartikli soetamise puhul ei tumestanud rõõmu õnnestunud ostu üle seegi asjaolu, et järgmise nurga taga pakuti sama kraami täpselt poole odavamalt. Ise süüdi, et ei suutnud tolles ruutkilomeetrises segadikus säilitada vajalikku vaoshoitust ja enne tehingut veel natuke ringi vaadata.
Puhkpillid
Samas valdkonnas tegutseva kodanikuna oli mulle muidugi kohustuslik saada selgust, mida kujutab endast A. Saliku nimeline puhkpillimuusika munitsipaalteater.
Kohapeal tuli välja, et teatriks nimetatakse seda ettevõtet puhtalt bürokraatlikel põhjustel - lihtsalt puhkpilliorkestrile ei olevat seaduse järgi võimalik ruume eraldada. Aga muidu oli tegu teeneka ja tasemel kollektiiviga, kus meestel põhiliselt sõjaväemuusiku koolitus.
Selle kui tervistkahjustava eriala esindajad arvatakse reservi 45-50 aasta vanuselt ja kutselise orkestri loomine linna seega pisut sotsiaalse lõhnaga ettevõtmine - et väljaõppinud pillimehed ei peaks üsna noores eas niisama linna peal töllerdama.
Luban siinkohas pühalikult, et kui Kaitseliidu peastaabi õuelt naftat ja ühes sellega ressursse süsteemis tegutsevate orkestrite relvastamiseks (loe: pillide muretsemiseks) peaks leitama, saadan Pärnumaa maleva orkestri praegu olemasolevad timpanid silmapilkselt Odessa poole teele, sest need asjad, mida sealses prooviruumis näha õnnestus, vääriksid kultuuriministeeriumi pornokomisjoni ette saatmist.
Muidugi, mängib ikkagi kõigepealt mees ja siis alles pill, aga muuseumieksponaadid ausalt öeldes eriti suurt mänguisu ei tekita.
Kõigest muust
Rääkida olnuks ju veel paljustki. Näiteks rock-ooperist "Romeo ja Julia", kus ka mõõdukas alastus laval omal kohal. Või trammi hääletamisest suvalises peatustevahelises punktis. Või Tšornomoretsi fännide rongkäigust pärast jalgpallimatši Donetski Šahtariga.
Rääkimata siis malelauast kolmekesi mängimiseks (kuusnurkne laud ja kolme värvi malendid), toolikujulisest mälestusmärgist Ostap Benderi nimelisel väljakul ja legendaarsest Gambrinuse õllekast. Aga käige parem ise ära, te ei kahetse!