Uued plaadid

Eri esitajad Sound City: Real to Reel (Sony) Foto: Repro

Siseringirokk

Dave Grohli dokumentaalfilm «Sound City» räägib legendaarsest helistuudiost, kus pika ajaloo jooksul on konserviks saanud lugematu hulga teiste staaride kõrval näiteks Nirvana, Neil Young ja Rage Against the Machine. Stuudio on praeguseks oma uksed kardetavasti jäädavalt sulgenud, filmis elab aga edasi. Filmi heliriba toob kuulajani portsu muusikat Sound City Playersi nime kandvalt koosluselt, selle nimetaja alla mahuvad Foo Fighters, Trent Reznor, Josh Homme ja see loetelu võiks jätkuda veel päris mitme rea jagu.

Stuudio ise, rikkalikust ajaloost hoolimata või just selle tekitajana, oli ikka paras peldik, nagu õige mitme bändi autobiograafiast lugeda võib. Filmi heliriba annab seda ajavoost kõrvale jäänud õhkkonda edasi vägagi adekvaatselt. Siinsed lood on täis ohjeldamatut rokijõudu ja mässu, võttes kuulaja kaasa ajarännakule muusikaloo kõige räpasematesse nurgatagustesse. Lood on toored, kohati kõlavad, justkui poleks nad veel mitte päriselt valmis, ning just see ülim poleeritus, mis plaadilt puudu jääb, ongi kogumiku suurim tugevus. See pole turvaline raadiopopp ega kastreeritud rokilaadne toode. Asjaosalistel on hinge ja see kostab ka välja. Kohati vaid jääb mulje suletud ringi jämmisessioonist, kuhu kuulaja teretulnud pole ja vaid salaja aknast piiluda saab.

Kaarel Arb

Eri esitajad

Sound City: Real to Reel

(Sony)

Hinne 4
----------------
Raputab, ei vigasta

Trent Reznor põletab juba kolmandat kümnendit, aga tahti jätkub. Tähelepanelikud märkasid, et kõnealune bänd pole Nine Inch Nails. Kuigi – Atticus Ross on olnud kaastegev mitme NINi albumi juures, nagu ka Rob Sheridan, kes vastutab mõlema entiteedi visuaalse külje eest. Ning neljas liige – vokalist Mariqueen on ... Trenti naine! Intiimne nagu bändiliikmete suhted on ka nende muusika. Võimekas ja hoolikas punt on tootnud ereda omanäolise kuulamiskogemuse. Massiividega ei pressita – igal saundil on oma laineriba.

Dünaamikaga mängitakse nii palju, kui see elektroonilises levimuusikas veel võõristav pole. Luuakse tohutu ruum, mis teeb kuulaja tundlikuks ka pisimanipulatsioonide suhtes. Iga piiks ja kahin on kombatav, lauljad tunduvad nii lähedal, et nende sosinad soojendavad su kõrvu. Sind tõmmatakse vee alla ja raputatakse tõhusalt. Aga vaatamata oma ponnistustele ei suuda nad sind vigastada – selle eest punkt maha.

Andro Urb

How to Destroy Angels

Welcome Oblivion

(Columbia)

Hinne 4
------------------
Rõõmus soul

Kärehäälne soulimees Charles Bradley avaldas oma debüütalbumi 62-aastasena alles kahe aasta eest ning on nüüd uuega tagasi. Ikka üsna samal sirgjoonelisel kombel, elades jätkuvalt kuskil 60ndate ja 70ndate aastate piirimail. Ainult produktsioon on parem ja viimse piirini lihvitud. See lihvitud võib-olla polekski vajalik, ehk oleks autentset käredust ja räpasust juurde vaja, et päriselt kohale jõuda aega, kus Bradley oma muusikaga elab. Aga võib-olla ei ole ka.

Sest Bradley hääl on see, mis tõstab ta albumi kõrgemale kui lihtsalt nostalgiaretk. Siin on mingi jõuline veetlus ning salapärane veenvus, mis tõmbavad kuulama, ja siis uuesti mitu korda üle kuulama ka siis, kui soulmuusika muidu üldse ei sümpatiseeri. Ehk on kellelegi kuskil kolm tilka verd poetatud, et isepäine soulivanamees ka noori põlvkondi paeluks. Debüüdiga võrreldes ehk pisut rohkem raamides, kindlasti aga optimistlikum ja elurõõmsam.

Margot Oja

Charles Bradley

Victim Of Love

(Dunham/Daptone)

Hinne 4
---------------
Tahavad staadionile

2010. aasta «Mine Is Yours» oli ikka päris hirmus, plass keskteerokk. Isegi bändiliikmed ise on intervjuudes tunnistanud, et oli ikka üks paras õnnetus küll. Kolme vahepealse aastaga on külma sõja lapsed end õnneks koguda suutnud ning nende värske kauamängiv sarnaneb rohkem nende algusaegade hiilgusega. Ehk mäletate – võrreldi lausa White Stripesiga.

Triipude mõõtu ei anna välja ka nüüd, päris esimese albumi indibluusini tagasi ei jõuta, aga ega nad vist taha ka. Tahaks staadionikontserdile mängima, kõlab siit muusikast läbi. Albumi tipud on tantsukas «Loner Phase» ja vägagi hoogne «Jailbirds». Lõpus väsivad lapsed aga lootusetult ära ning eelviimaseks looks poetatud nimiloos tundub, nagu oleks nii laulja kui pillimehed juba isegi väsinud ja tülpinud. Täpselt nagu kuulajagi.

Siim Kask

Cold War Kids

Dear Miss Lonelyhearts

(V2)

Hinne 4
---------------
Jutuvestja

Woodkid on suurepärane lugude jutustaja, seda nii video- kui ka helikeeles. Ta on jõudnud muusikavideoid produtseerida teiste hulgas nii Lana del Reyle kui Rihannale. Loomulikult on see multitalent videod loonud ka enda lugudele, mille puhul heli- ja videokeel on eriti kaunilt sümbioosis. Ta suudab saavutada suursugusust, olemata ülepakutud, ning pakkuda lugu, andmata üleliigset informatsiooni.

Sellist tasakaalu pakub ta ka oma käesoleva debüütalbumiga. Üldpilt on grandioosne, nagu kuulaks mõne tõeliselt suurejoonelise filmi saundträkki, milles on dramaatiliselt nii valgust kui ka varjukülgi. Sellise tulemuse on ta saavutanud näiteks sämpeldades lugu 17. sajandist. Suurepäraselt on poplugude hulka segatud suurejooneliselt kõlavaid keelpille ja trumme, kirsiks tordil on ta sametine vokaal, mis kogu selle suursugususe sees kordagi kaduma ei lähe.

Liis Kippar

Woodkid

The Golden Age

(Universal)

Hinne 5
---------------
Laisk popp ja üks hitt

«Cough Cough, yeah, wait a minute,» ütleb Everything Everythingi hõbekõri Jonathan Higgs bändi teise albumi avaloos ning siis läheb asi käest ära. Parimas mõttes. Justkui selja tagant ootamatult rünnates maetakse kuulaja trummimadina skisofreenilisse kaosesse ning sealt enam enne loo lõppu välja ei saa. Hullutav – inditantsusaalides testitud.

Edasi, kahjuks, kaob see särtsakus, mis juba ootused väga-väga kõrgele kergitas. «Cough Coughi» köha- ja tantsuhoog kaob juba järgmises loos ning enam tagasi ei tule. Trummid on, haarav falsett samuti, kõik see aga paraku sulandub üheks üsna häguseks sulamiks, mis ikka veel pisut haarata katsub, kuid laisal zombie-kombel ning tabamuseta. Eks avalugu võtab võhma välja ka kuulajal, kuid ülejäänud album ei ole lihtsalt selle hullusega võrreldes kahvatu. See ongi lihtsalt laisk indipop, hõljumas kuskil eikellegimaal. Ra­dioheadi «OK Computeri» on bändipoisid ilmselt ribadeks kuulanud, välja tuleb kahjuks vaid mitmesajakordne lahjendus.

Vaid mõneks hetkeks veel tuleb säde nähtavale, kuid siiski oluliselt tuhmimana, kui loota võiks.

Kaarel Arb

Everything

Everything

Arc

(RCA)

Hinne 3
---------------
Lihvitud tujud

Uksi paugutades 2010. aastal Paramore’ist lahkunud vennad Farrod süüdistasid toona bändi lauljannat Hayley Williamsit, et bänd on tollele vaid vahend, millega isiklikku kuulsusjanu rahuldada. Bändi neljanda plaadiga on jõutud lõpuks aega, kus pealkirjaks ei oska panna muud kui bändi enda nime ja vägisi tekib mõte, et ehk oli vendadel õigus. Uus Paramore on varasemast õige mitme kraadi jagu popilikum ja poleeritum, omajagu kunagisest veetlusest on ka kuskile kaduma läinud.

Ka Williams ise mäletab ilmselgelt vendade sõnavõtte, nii mõneski loos kõlavad laulusõnad kui isiklik ja mitte kõige sõbralikum sõnum just nende aadressil. Eks selline tülitsemine ja uste paugutamine on ka ilmselt miski, mida bändi sihtgrupp, valdavalt ilmselt teismelised kõiketeadjad, vägagi hästi mõista suudavad. Neile sobib ilmselt ka see plaat, ehk isegi rohkem kui eelmised. Kui aga teismeprobleemid möödas, siis ilmselt kehitad vaid õlgu ja liigud edasi.

Siim Kask

Paramore

Paramore

(Atlantic)

Hinne 3
---------------
Hea uni

24-aastase Idaho kodulindistaja Trevor Powersi 2011. aasta debüüt «The Year of Hibernation» on täpselt selline kurb plaat, mida kuulates läheb tuju paremaks. Tunda on küll, et muusika tuleb tumedast külmast kohast, aga ei jää ennast haletsema, vaid kasvab millekski soojaks ja suureks. Hääle- ja südamevärin, kajaefektid ja dünaamikamängud on kaasa võetud ka uuele plaadile, kuid juba «Wondrous Bughouse’i» nimi ja kaanepilt annavad aimu, et Youth Lagooni muusika on talveunest üles ärganud ja õue mängima läinud.

Idaho muusikamänguväljakutel tundub päris lõbus olevat, näiteks plaadi teise loo «Mute» lõpmatute instrumentaalkihtide all sõidaksid justkui pisikesed kosmosemürarongid üle Joy Divisioni «Love Will Tear Us Aparti». Kuigi kergelt nihkes kihte on palju ja kohati meenuvad päris tugevalt Of Montreali «Hissing Fauna, Are You the Destroyeri» karnevalivaib ja Bathsi mängulisus, on Powersil õnnestunud säilitada Youth Lagooni debüüdi nii köitvaks muutnud õhulisus. Dreampop küll, aga selline unenägu, kus jooksevad ringi mitmevärvilised loomakesed ja millest ärgates tuleb tavalisest parem päev.

Silvia Urgas

Youth Lagoon

Wondrous Bughouse

(Fat Possum)

Hinne 4