Nädala plaat: dementne keeris

The Flaming Lips Foto: promo

The Flaming Lips

The Terror

(Warner Bros / Bella Union)

Hinne 3

Pärast kolme ja poolt aastat täis koostööprojekte (nt Ke$ha, Tame Impala, Nick ­Cave) ja pikki jamsessioone tulid psühhedeelse indiroki gigandid, The Flaming Lips, lõpuks välja järjega 2009. aasta plaadile «Embryonic». Tegemist on enama kui kronoloogilise järeltulijaga, sest «The Terroril» on mitmeid elemente eelmisest albumist. See ei tähenda muidugi seda, et ta uutesse suundadesse ei pürgiks. Mitmed helilised nüansid, nagu näiteks kõvasti moonutatud sündid ja vokaalid, viivad kaks albumit kokku, kuid «The Terror» on palju rahulikumal maneeril kulgev. Kui eelmine album oli järsk, teravalt kaljult alla põrutamine, siis uus on pehmem ja eeterlikum. Samad mõtted, mida «Embryonicul» karjuti, «The Terroril» sosistatakse.

Tunnen, et Flips on oma teravused seekord nüristanud, kõik on palju pehmem. Teosed on rafineeritumad, kuid seda dünaamika ja variatsiooni arvelt. Pikemad lood on petlikud, sest paljud neist on vähemalt osaliselt minimaalselt progresseeruvad vormitud helimaastikud. Teised on ehitatud lihtsamalt, kuid paksult täis efekte ning ambientsust. Fookus on ilmselgelt tasanditel, mitte meloodial ega harmoonilisel arengul.

Bänd ise, The Flaming Lips, sai sel aastal muide 30-aastaseks. Juba 30ndat aastat tuleb sellest kollektiivist veidrat, unelevat, samas hingepuudutavat popmussi. Julgen öelda, et geenius kõige selle taga on tuntud kastist väljaspool mõtleja Wayne Coyne, kes on eksperimenteerimisega alati julge olnud. See ei tähenda muidugi, et ta kõike ise teeks, sest liikmeid on siit läbi käinud mitmeid. Alles 1999. aastal jõudsid nad nii-öelda peavoolu albumiga «The Soft Bulletin», mis on tänaseks klassika. Teiseks tähtsaimaks Flipsi plaadiks on «Yoshimi Battles the Pink Robots». Wayne ise on ikka huvitav mees, mingi hetk nägi Google Mapsist, kuidas ta oma aias vannis oli.

13. album eksisteerib lo-fi psühhedeelses dimensioonis. Esimest korda tunnen, et Flipsi albumil on ühtne pulss, sellepärast jääb üldine saund kauaks kajama. Plaat on päris veider, sest energia on kohati tume ja dissonantne. Sumisevad sündid tekitavad moondunud helimaastikke, palju õhku ei ole, selle asemel on paranoiline kitarrikriiskamine ning müra. Vahel on tee tasane, teinekord lihtsalt veider, kuid alati unelev ning kaasahaarav. Ta tõmbab sind keerisesse, kuid minu arvates liiga kauaks, seepärast muutub see kuulamine ahistavaks.

Mulle meeldib, et Flaming Lipsi heliampluaa on alati väga lai olnud, tänu sellele tekivad mitmekihilised laviinid, mis sind kosmoses ringi sõidutavad. Märkima peaks ka seda, et perkussioonid ei ole juhtivas positsioonis, vaid õõtsuvad tasa kaasa.

Üleüldise kõheduse kõrval laulab ­Wayne Coyne üksinduse ja masenduse teemadel, ning nagu ka albumi pealkiri viitab, hirmust. Laulja pingutatud falsett upub sügavasse järelkõla ja kaja ookeani, tal on raske oma sõnumit edasi anda. Kui vaadata, mis härra Coyne’i eraelus toimunud, siis võib oletada, et suureks inspiratsiooniks oli tema lahkuminek oma partnerist pärast 25 aastat kestnud kooselu.

Oletan ka seda, et lood on sündinud pisikestest ideeplahvatustest, mis on kahjuks veninud plaadil vähemalt 5-minutilisteks. Monotoonsust ja kordust on palju, 3-minutilised palad oleks minu jaoks olnud selle plaadi puhul piisavad. Vägevad efektid ja tihked tekstuurid on lopsakad, isegi orgaanilised, kuid neist ei piisa, et lood lõpuni välja kanda. Seepärast väsitab see plaat mind ära ning mõjub ebatasustavalt. Võibolla see oligi see, mida bänd tahtis, et ma tunneks.