Jalutasin reede õhtupoolikul sõbraga linnas ja nuputasin, millest järjekordne blogi kirjutada. Leides kohalikust pargist hunniku tuttavaid, istusin maha ja küsisin:
„Noh, millest ma seekord kirjutan?"
„Kirjuta Eurovisioonist."
„Või valimistest. See on kuum teema."
„Ei, ma ei taha poliitikast kirjutada."
„Aga kirjuta sellest kuradima nõmedast alkoholiseadusest!"
Nii ma siis võtsingi paberi ja pastaka kätte ja panin enda ja sõprade mõtted kirja.
See, et kella kümnest kümneni ei saa alkoholi osta, on mõttetult jabur seadus. Väidetavalt tegid riigiisad selle seaduse liigjoomise piiramiseks ja kuritegevuse vähendamiseks. Teada-tuntud tõsiasi on aga see, et kes otsib, see leiab. Alati on eksisteerinud kohad, mis seadustest hoolimata müüvad oma kaupa siis, kui ise tahavad.
Inimesed ostavad oma alkovarud enne kella kümmet. Ostetakse ikka kõvasti rohkem, sest see oleks ju nõme, kui õlled otsa saavad ja juurde osta pole enam võimalik. Ja ega neid liigseid õllesidki siis niisama seisma saa jätta. Pidu lõpeb ikka siis, kui kõik joodud. Ja kui janu väga suur, saab mõnest baarist kesvamärjukest, kuid seda juba kolmekordse hinnaga.
Samuti kehtib siin mõningate inimeste puhul tagurpidi psühholoogia. Kõik, mis on keelatud, tundub palju ahvatlevam.
Ühesõnaga, ainus, mis selle seadusega saavutati, on see, et inimesed joovad palju rohkem. Ehk oligi valitsusel mõte selle seadusega ja aktsiise tõstes taaskord rahvalt raha koorida?