Uued plaadid

Soundgarden King Animal (Mercury) Foto: Repro

Saurus on elus

Kim Thayil: «Kui ma 82. aastal Chris Cornelli kohtasin, siis ta mulle meeldis, aga ma ei tahtnud temaga bändi teha, sest mulle tundus, et ta ei ole rokimees, vaid tahaks mingis baaribändis olla.» Art Chantry (kujundaja): «Kim on vana filosoof, kes kasutab motoriseeritud kitarri ja ebatraditsionaalset taktimõõtu, Matt Cameronil on muusikaline haridus, Chris on aga lihtsalt ilus poiss, kes jättis keskkooli pooleli.» Stu Hallerman (helitehnik): «SG liigitati omal ajal Black Sabbathi ja Led Zeppelini kopeerijate hulka, isegi kui Kimile väidetavalt algul üldse Zep ei meeldinud, ja keegi pole suutnud kopeerida Gardenit.»

Rick Rubin: «SG suudab kaasaümisetavaid lugusid kirjutada, muidu Johnny Cash poleks «Rusty Cage’i» plaadistanud. PiL: «SG on imelik.» Jonathan Poneman: SG on põhjus, miks ma Seattle’i saundi defineerinud plaadifirmaga Sub Pop üldse tegelema hakkasin.» Mike McCready: «Vaid Pearl Jam on kõik need aastad tegutsenud ja PJ trummar oli enamiku sellest ajast Cameron.» Barbara Broccoli: «Cornell ei suutnud soololauljana läbi lüüa isegi Bondi teemaloo abil.» Rage Against The Machine: «Cornell vajab bändi ja pärast SGd valis ta selleks järgmise parima.» Michael Mann: «Audioslave’i disainer-metal sobis peegelsiledate filmide taustaks, SG on selleks veidi rohmakas.»

Postimees: «SG esimesel stuudioplaadil pärast 16-aastast pausi on ainult üks «Fell On Black Daysi» moodi vaiksem lugu («Halfway There») ja paar «Badmotorfingeri» stiilis kiirrongiriffi, ülejäänud materjal jääb sinna vahele.  Koos on kirjutatud ainult paar lugu, iga mees on staar ja kirjutanud omaette, aga kõlatakse bändina.

Märt Milter

Soundgarden

King Animal

(Mercury)

Hinne 3
----------------
Bassijazz

MaiGroupi eesotsas on Saaremaalt pärit elektribassist Mai Agan, kes on kirjutanud, arranžeerinud ja produtseerinud albumi lood ning tüürib neljast rootsi noormehest koosnevat bändi. See, et noor eesti neiu bassi mängib ja Skandinaavias bändi juhib, on ebatavaline, kuigi mitte enneolematu. Eestis on jazzbassist Mingo Rajandi, maailmas Esperanza Spalding ja rida teisi tippe. Saksofonist Maria Faust (samuti Saaremaalt), kes andis äsja välja bigbändiplaadi, oli esimene, kes end välismaal ansambliliidrina kehtestas. Nüüd teeb seda Mai Agan, kelle muusika on võrreldes Fausti kompromissitu avangardiga hulga lähemal nüüdisjazz’i peavoolule.

Kümne looga plaadilt leiab nii ballaade kui ka fusion’i mõjuga kuuma kütet. Agan ei eksponeeri oma väga heal tasemel bassimängu liigselt, vaid jätab ruumi (pigem) kaaslastele. Siiski annab plaat selget tunnistust sellest, et Eesti bassimängijate absoluutsesse tippu on kerkinud uus, värske nimi. MaiGroupi saab kuulata täna Tallinn Music Weekil ja paari nädala pärast Jazzkaarel.

Joosep Sang

MaiGroup

Luv

(Mai Agan)

Hinne 4
----------------
Polaarrokk

Polaarjoonetaguse nimega Soome bändi eestipärase pealkirjaga album lööb arktilise kargusega. Nimi viitab kuuldavasti küll Saaremaa hotellile ning on valitud lihtsalt kena kõla tõttu, salvestatud on album peaaegu täpselt aasta tagasi lumises Pärnus, muusika sobiks väga hästi heliribaks ka kruiisile mööda samanimelist Tartu peotänavat. Käre rokk, aga siiski samas ka peomuusika.

Neworderlik bass annab hoogu agressiivsusele, mis hetketi õrnaks melanhooliaks taandub. Lauljatar Laura, ka kõigi sõnade autor, jutustab/laulab end hinge ka siis, kui sõnad kitarriraginasse mattuvad. Siit kostab läbi nii Sonic Youth kui My Bloody Valentine, Murmansk ei ole aga kellegi koopia. Kingapõrnitsemisesegune rokkimine ning Laura võimas hääl kõlavad kokku värskelt ja võimsalt, panevad kontserdile ihkama, kuigi Murmanski kogu energia on haruldaselt hästi suudetud ka laserkettale valada.

Kaarel Arb

Murmansk

Rüütli

(Around your neck)

Hinne 4
-----------------
Soome proge

Von Hertzen Brothers on Soome progerokigrupp, kes tuntust kogunud ka Taanis ja Eestis. Bänd koosneb kolmest vennast Hertzenist, neile lisaks on trummi- ja klahvpillimängija. Inspiratsiooni ammutavad sellistelt klassikutelt nagu King Crimson, Pink Floyd, AC/DC, Deep Purple, Radiohead, Mew. Bänd haarab viienda plaadi esiklooga «Insomniac» kuulaja hoogsalt oma maailma kaasa. Pärast jõulist algust kulgeb muusika skandinaavia rokile omaste melanhoolsete meloodiate ja dramaatiliste kitarrikäikudega.

Ilmselt käivad ka sõnad hullumeelsusest ja hinge tumedamast poolest asja juurde. Viienda looga «Separate Forevers» algab plaadi mitmekihilisem, progressiivne helikeel. 5/4 taktimõõdus «One May Never Know» tõmbab paralleele Radioheadiga, märkimist väärib ka minieepos «World Without». Lõpulugude ajal pöördutakse tagasi AC/DC ja Deep Purple’i aegadesse. Tugevat emotsiooni album ei tekita, põnevam on kuulata teise poole alternatiivsemaid katsetusi.

Viivika Reintam

Von Hertzen Brothers

Nine Lives

(Universal)

Hinne 4
--------------
Bach, Mozart ja ko

Albumil kõlavad teosed armastatumatelt valdavalt baroki ja klassikalis-romantilise perioodi heliloojatelt nagu Bach, Mozart, Beethoven, Tšaikovski, ­Schubert, Händel jt. Seda parimatelt interpreetidelt ja koosseisudelt nagu Berliini Filharmoonikud, Londoni Filharmoonikud, Frank Peter Zimmermann, Jean-Philippe Collard jne. Nagu nimestki oletada võib, on kogumik mõeldud lõõgastavaks muusikaliseks kaaslaseks.

Album pakub tõenäoliselt huvi aga vaid teatud tüüpi kuulajale. Säärased üksikpaladest kokku pandud kogumikud sobivad pigem taustamuusikana kõlamiseks, aga mitte tähelepanelikuks kuulamiseks. Klassikalise muusika armastaja endale siit seepärast tõenäoliselt midagi ei leia. Rahustavat ja kaunist taustamuusikat nautivale kuulajale täidab see jällegi täielikult oma eesmärgi. Eestlasele valmistab rõõmu aga kummaline kokkusattumus – albumit raamivad meie muusikud – esimest pala dirigeerib Paavo Järvi ning viimasena kõlab Arvo Pärdi «Spiegel im Spiegel».

Maris Pajuste

Eri esitajad

Wellness Classics

(Virgin)

Hinne 3
-----------------
Kriitikute folk

Kriitikute lemmik, kodukoha järve järgi endale nime võtnud Waxahatchee on Katie Crutchfield, Alabamast pärit indiaani verd kena noor näitsik, kes sai tuntuks koos oma kaksikõe Allisoniga punkpundist P.S. Eliot. Oli siis nüüd punkbändis lärmi rohkem kui vaja või on siin muud põhjused, aga Waxahatchee on küllaltki vaoshoitud. Seda siiski ainult esmamulje järgi. Energiat ja jõudu on siia albumisse peidetud tegelikult omajagu ning lo-fi folk saab tema interpretatsioonis võrdlemisi värske kõla.

Olgem ausad, pop-pungilikke käike kohtab samuti rohkem kui üks kord ning õigupoolest teeb siin kaasa ka mitu piiga endist bändisemu, kellega Crutchfield jagab vahelduva eduga nii elamist kui ka stuudiot. Oma debüütalbumil oli Waxahatchee eriti rõhutatult lo-fi, mis tähendas eelkõige eriti jubedaks tuunitud helikvaliteeti, mis mäkerdas paljude jaoks tegelikult ära kogu üldmulje. See lastehaigus on nüüd läbi põetud ja «Cerulean Salt» on üsna puhtalt läbipaistev nii vormilt kui vaimult, kuigi jah, eks see vaim ole võrdlemisi tume ja depressiivne.

Margus Haav

Waxahatchee

Cerulean Salt

(Don Giovanni Records)

Hinne 3
---------------
Mahe kantrimuss

See plaat on tribuudiks (nagu pealkiri viitab) duettlauljatele, The Everly Brothersile. Vennad mängisid tähtsat rolli 50ndate muusikastseeni revolutsioonis, nad olid inspiratsiooniks paljudele. Biitlid, The Beach Boys, Simon & Garfunkel – kõik neist said vendadelt väga tugevaid mõjutusi. Nüüd, 21. sajandil, saavad Bonnie Billy ja Dawn McCarthy taas kokku ning avaldavad oma lugupidamist.

Lood plaadil on küll kaverid, kuid esitatud sellisel moel, et kummagi artisti isiklik stiil pole lämmatatud. Plaadil on tunda nii rohkelt austust originaalide vastu kui ka nostalgiatunnet, mis peidetud neisse südantlõhestavaisse vokaalharmooniatesse. Seda, et McCarthy ja Bonnie hääled sobivad hästi kokku, teame me juba varasemast ajast. Nende esimene koostöös valminud album, «The Letting Go» ilmus juba 2006ndal.

Nostalgiline kantri-folk hübriid «What the Brothers Sang» on päris lõbus ja maalähedane. Ta ei ütle midagi väga uut nende vanade laulude kohta, kuid need on veenvalt esitatud. Seda plaati kuulates tunnen ma, justkui oleks sattunud kuhugi pubisse Texases, kus kõik kaabudega redneck’id jalga keerutavad.

Florian Wahl

Dawn McCarthy & Bonnie Prince Billy

What the Brothers Sang

(Domino)

Hinne 2
--------------
Pealt kõva, seest pehme

Teravast huumorist ja sarkasmist nõretav kogumik on inglise lauljatari kolmas album. Eelmistel albumitel on Kate kasutanud nii Adele’i tuntud produtsendi Paul Epworthi kui ka Suede’i kitarristi Bernard Butleri abi. 25-aastane lauljatar on frukt, kes seisab sirge seljaga sõnavabaduse eest muusikas. Folk-popp ja rockabilly kisendavad plaadi stsenaariumis üksteise võidu, kohates teel ülevõtvat bassilainet, viimasest saab osa lauludes «Are You There Sweet­heart?» ja «Death Proof».

Temas on winehouse’ilikku ükskõiksust, samas käputäis Friendsi solisti Samantha Urbani hullumeelsust, nagu «Unconventional girl» omamoodi presenteerib. See kõik toob kohati silme ette pildi teismelisest, föön mikrofoni asemel, peegli ees laulmas. Või siis laulu «Lullaby for an Insomniac» instrumentideta lihtsus – meenutab lastelaulu ja tekitab veidi eksinud tunde, rääkimata puändist 30-sekundilise klassikalise muusika näol finišijoonel. Tüdrukute omavahelise jutuna kõlas see küll, sest «Rap Rejection» tossab alalhoitud vihast meeste vastu. Soovitan soojalt, kui armastate otsekohest huumorit ja karakteriga persoone, mina igatahes parajalt muigasin. Eks see ole igaühe oma valik, kas võtta seda kutsena duellile, meestele siis, või kui sõnavabadusest tulvil humoreski.

Liisa Koppel

Kate Nash

Girl Talk

(Have 10p Records/Fontana)

Hinne 4