/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2013/04/05/1674774t1h0bad.jpg)
The Strokes
Comedown Machine
(RCA)
Hinne 4
Nädala plaat: meloodiline energiapurse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma debüütalbumiga «This Is It» 2001. aastal suure mürinaga orbiidile volksanud New Yorgi punti The Strokes hakati kohe kutsuma rock’i päästjateks. Vastu õiendada polnud põhjust siis ega ole ka nüüd, ajaliselt distantsilt vaadates. Kõik klappis: karismaatiline liider ja vokalist Julian Casablancas, traditsioonilise muusikastiili esitamine värske nurga all, tugev meloodiatunnetus ja mis peamine – veendumus, et rock võib olla lõbus ning ei pea tingimata teismelist regulaarses masenduses hoidma.
The Strokesi teine, mõneti tantsulisem album «Room on Fire» oli ka täistabamus. Siis … Noh, siis oli veel kaks albumit, mis ei paistnud õigupoolest suurt millegagi silma ning mille salvestamise aegu suhtles mingil moel kontrollifriigi imago omandanud Casablancas ülejäänutega peamiselt meilide kaudu. Julian Casablancase enda sooloalbum aastast 2009 kõlas oluliselt strõuksilikum kui tollane The Strokes ise ning andis lootust, et bändi ei tasu siiski maha kanda.
Aastad ootamist tasus ära. Ilma igasuguse reklaamikära ja promointervjuudeta ilmunud The Strokesi viies album on just see algaegade The Strokes. Küüniline, kuid mitte õel. Energiline, kuid mitte laamendav. Tempokad, kuid mitte liigselt kiirustavad rütmid. Bass pole boss, teised kitarrid on talle võrdväärsed partnerid. See on viimane lepingujärgne album plaadifirmale RCA ning nagu siin-seal pillatud vihjetest välja lugeda võib, on lepingu lõppemise üle õigupoolest rõõmsad mõlemad.
Niisiis on The Strokes 2013 täiskasvanum, kuid rokib endiselt lusti ja rõõmuga. Oma häält falsetti kruttiv Casablancas ja kompanii tõmbavad plaadi käima juba ägeda avapalaga «Tap Out». Klassikaline «All The Time» annab otseselt märku bändi jätkuvast respektist kodulinna seitsmekümnendate downtown-skene vastu. Hingerebestav «One Way Trigger» kalpsab kümnendi võrra hilisemasse ajajärku, kui new wave oli kunn, ning rohkem kui üks inimene on selle nakatavate kitarririffide taga kuulnud kumamas a-ha hitti «Take On Me».
Produtsent Gus Oberg on tagasi ning küllap tasub tema poole kummardada, kui jutt läheb uue The Strokesi puhtale ning selgepiirilisele saundile. Ja sedakorda on kõik viis liiget plaati panustanud.
37 minuti ja 49 sekundi pikkune «Comedown Machine» on otsast lõpuni nauditav, kuid «This Is It»-i laadset rappuvat plahvatust ta siiski ei põhjusta. Aga tühja tost, suurepärane ja meeleolukas album ikkagi ja peab see kuradima maailm siis nii tihti ikka rappuma, eks ole.