Anna-Maria Veidemann-Makko pole nõus nahkpükse jalga venitama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Buduaar uuris hetkel beebipuhkusel olevalt telereporter Anna-Maria Veidemann-Makkolt, milline on tema ostlemisfilosoofia ning keda peab ta oma stiiliikoonideks.
Anna-Maria: mood tuleb ja läheb, aga stiil jääb
Minulgi on oma stiil aastatega välja kujunenud - sa lihtsalt tunned selle ära, mis sulle sobib, ja milles end hästi tunned. Kui olin väga noor, siis meeldis mulle kanda kostüüme ja rõivaid, mis mind vanemaks tegid. Nüüd viimastel aastatel olen range stiili vabama vastu vahetanud ja musta värvilisega asendanud.
Olen märganud, et viimasel ajal meeldib mulle kanda palju erinevaid värve, selliseid julgeid puhtaid toone. Suvel nägin välja kirev nagu paradiisilind ning kolleegidki on öelnud, et selline veidi hipilik värviline stiil mõjub mulle noorendavalt.
Kui aga pidulikum sündmus ees, siis eelistan mõnd naiselikku vintage kleiti. Viimati ostsin ühe Ameerika 50ndate siidkleidi spetsiaalselt Ameerika suursaatkonna 4. juuli iseseisvuspäeva vastuvõtuks tehes nõnda komplimendi lahkuvale suursaadikupaarile.
Armsaks on saanud ka madrusestiilis kleit Nolita Vintage poest. Hingelt olen ja jään printsessiks.
Korra elus olen ma end ka täiesti 360 kraadi teiseks inimeseks muutnud ja see juhtus “Stiilipäeviku” saates, kus minust sai inimene, keda ma ise peeglist ära ei tundud. Kindlasti sain häid nõuandeid ja mäng oli vahva, kuid sisemist olemust ikka ei muuda ja pärast seda pole ma ka juukseid sirgendanud, vaid lasknud loomulikul lokil olla.
Milliseid riideesemeid on sinu garderoobis enim? Millised on sinu lemmikud?
Olen tegelikult lapsest peale tõeline tüdruk olnud, kes alati nõudis ikka kleiti selga, isegi kui sinna alla talvel karupüksid pandi, aga kleit pidi olema. Kõige rohkem on mul kapis endiselt kleite ja seda vaatamata sellele, et ma pärast Stiilipäeviku saates osalemist väga suure osa oma daamilikust garderoobist maha müüsin.
Peokleitide osas võib Anna-Maria kas või kostüümilaenutust pidada
Viimasel ajal olen soetanud just vintage kleite. Näiteks Londonis Martini reklaamnäo üritusel käisin ma Ameerika 70ndate lillemustri ja veidi idamaise lõikega siidkleidis, mille hinnaks second hand poes oli 7 eurot. Kõik kiitsid kleidi efektset värvigammat, mis minu arvates ei jäänud sugugi mõnele Gucci või Prada loomingule alla.
Kleidil peab minu jaoks olema ka isikupära, väljendub see siis lõikes, värvides või ajastuhõngus. Kui oleks head ilma, siis ilmselt ainult Audrey Hepburni stiilis kleitides ringi lehviksingi. Need lähevad minu romantilise iseloomuga kokku.
Mis on sinu suurim moenõrkus?
Otseselt mingit kindlat eset pole, mida mul nüüd ülemõistuse palju riidekapis leiduks või mille suhtes mul ma-pean-selle-saama tunne poes tekiks. Esimese asjana vaatan ikka hinda, et kas ma saan seda endale lubada.
Millist põhimõtet järgid riietumisel alati?
Olen püüdnud järgida põhimõtet, et less is more ehk pigem tagasihoidlikumalt kui liialt ülepakutult. Ja loomulikult tuleb ka teatud sündmuste puhul etiketti järgida, pidulikult vastuvõtule teksades ja T-särgis ei lähe ning valitsuse pressikonverentsile või Riigikokku minnes peaks ka ikka korrektne välja nägema.
Mida sa iial selga ei paneks?
Ei paneks selga neid riideid, mis minu keha ei kaunista ja mida ma välja ei kanna. Nahkpükse pole ma vist mitte kunagi jalga venitanud, need mulle kohe kindlasti ei sobiks.
Pikemat intervjuud Anna-Mariaga loe SIIT.