«Tupiktänava mehed» toob vaatajateni päevavaraste mured ja unistused

Märt Avandi sarjas «Tupiktänava mehed» Foto: promo

Juba sel neljapäeval jõuab Kanal 2 eetrisse uus eestimaine komöödiasari «Tupiktänava mehed», mille peategelased, pisisuli Raul (Märt Avandi) ja tossike Artur (Jaan Pehk), on lootusetud päevavargad. Neid ühendab vankumatu usk, et kohe-kohe kargab neile pähe äriidee, mis teeb nad hoobilt miljonäriks.

Elu24 kohtus meestega võtteplatsil, et nendega veidi juttu teha.

Millisel määral kajastab «Tupiktänava mehed» tegelikkust? Sarja režissöör Ove Musting on öelnud, et näiteks igast «Võsareporteri» osast saaks eraldi filmi teha.

Märt Avandi: Võib arvata, et päris nii totusid mehi, nagu Artur ja Raul, Eestis siiski ei leidu. Aga sellises olukorras, nagu nad on… Elavad vaeselt, üritavad eluga omal veidral, aga nutikal, mõnikord lausa meeleheitlikul viisil, toime tulla.. Selliseid leidub hulgaliselt. Kardan, et just selline on Eesti elu praegune seis.

Kas «Tupiktänava mehed» süstivad pigem lootust ja positiivsust või näitab sari Eesti elu halli argipäeva, millega tegeleb ka «Võsareporter»?

Jaan Pehk: Arvan, et «Võsareporteriga» pole mõtet seda sarja võrrelda. Tegu on ikkagi mängulise ja osaliselt absurdse sarjaga. Võiks öelda, et lausa muinasjutulise sarjaga.
Avandi: Tupiktänav on siiski väga helge, kerge ja lõbus sari.
Pehk: Ka südamlik tegelikult.
Avandi: Sari küll kajastab Eesti elu, aga natuke otsitud moel.

Kas kiiresti rikastumise soov on eestlastele omane? Tihtipeale suhtutakse irooniliselt n-ö Eesti kalevipoegadesse, kes Soome või Norrasse tööle lähevad.

Pehk: Ma usun, et neisse kalevipoegadesse pole mõtet irooniliselt või kuidagi mõnitavalt suhtuda. Inimestel on vaja tööd teha, peresid ülal pidada. Kui on võimalus seda teha, siis sa teed seda.

Jaan, sa ütlesid Ove Mustingu lühimängufilmi «Kallis sõber, sind austan» tehes, et näitlemine oli päris raske töö.  Kas «Tupiktänava mehi» tehes oled Arturi rolli rohkem sisse elanud?

Pehk: Selle filmi tegemine oli sellepärast raske, et mul polnud varasemat kaamera eest mängimise kogemust - tundsin end kogu aeg kehvasti, kuna kartsin, et ei tee hästi. Ei teadnud, kuidas ajad käivad. Samas süstis Ove minusse positiivust, mis andis jõudu juurde. 

Kas võttepäevad on vaimselt või füüsiliselt väsitavad? Peate ka õues filmima ja seiklema.

Avandi: On ikka väsitavad. Ja eks need ole ka liiga pikad, mis on jällegi paratamatus. See on selline Eestis tehtavate seriaalide üldine puudujääk – aega ja raha on napilt. Need kaks aspekti mõjutavad tegemist ikka väga palju.

Sellistes tingimustes sarja tegemine nõuab väga suurt tahtejõudu, et mitte hakata n-ö üle jala laskma. Ja see, ma julgen öelda, on meie seriaalis väga tugevalt ja väga hästi säilinud – mitte ükski meeskonnaliige pole ära väsinud, et lööks käega ja hakkaks haltuurat tegema. See on väga tähtis ja väga ilus mõõde.

Pehk: Märt võttis sõnad suust, produktsiooni ja meeskonna suhtes on mul ainult kiidusõnad. Kogu see võttegrupp on kogu aeg asjas sees – omavaheline keemia on soe ja sõbralik, alati on meeldiv tulla uuele võttele.


Ometi ei tegele te ju vaid sarjaga. Tööd on vist käed-jalad täis?

Avandi: See ongi too aja-aspekt, mida ma mainisin. Ainult sellepärast ajaprobleem tekibki, sest seda tööd tehakse muu töö kõrvalt. Eestis teevad kõik näitlejad kõike. Ja muusikud teevad samamoodi. Jaan teeb seriaali muu kõrvalt, mis pole otseselt tema igapäevaleib.
Pehk: Kõigil, kes siin on, on oma muud tegemised.
Avandi:  Ja seetõttu ongi päevad pikad, kuna peab ära tegema. See nõuab kõva keskendumist, kui võttepäev kestab 15 tundi.

Aga juhutööd olete teinud? Või olete kogu aeg olnud pigem loomingule keskendunud?

Avandi: Keskkooli ajal käisin mitu suve ehitusel abiks. Ja pärast lavaka esimest kursust ka.
Pehk: Mina olen ka käinud ehitamas ja lammutamas. Samuti olen töötanud looduskaitsealal. Ikka on olnud muid tegemisi.

Kui suured sarjade vaatajad te ise olete?

Avandi: Ma pole sarjade sõber, pole kunagi fännanud ka ühtegi seriaali. Välismaistest sarjadest tean ikka vähe. Eestimaistest mõned meeldivad, aga neidki satun suhteliselt harva vaatama, kuna lihtsalt aega pole. «Ment» meeldib. Seda näitab küll meiega konkureeriv kanal. Aga ka «Alpi maja» ja «Riigimehed». Tõsi, selle viimase osas pole ma küll objektiivne.
Pehk: Mulle meeldivad ka kõik need. Samas, ega mulgi ole erilisi kogemusi sarjade vaatamisega.

Millisel määral on võtteplatsil aset leidev koostöö tulemus?

Pehk: Eks see koostöö ja omavahel arutamine on aktuaalne – teinekord tuuakse ikka stsenaariumi muudatusi sisse, et see suupärasemaks muuta. Sellised asjad ikka on, sellega arvestab ka režissöör, kuid lõppsõna jääb siiski temale – keegi ei ürita tema tahtest üle hüpata. 

Millisel määral sarnanete enda kehastatud tegelaskujudele?

Pehk: Eks ma ole natuke ikka sarnane. Oleme mõlemad veidi laisad. Aga ma ei teagi täpselt, milline mu tegelaskuju on, pole sellele mõelnud. Nii palju on küll sarnast, et ta näeb täpselt samasugune välja nagu mina.
Avandi: Jaa, see on tõsi küll. Ja Artur (Jaan Pehki poolt kehastatav – toim.) on väga südamlik mees, see on ka ühine. Minul Rauliga on siiski üsna vähe pistmist. Mulle ta meeldib, aina rohkem meeldib, kui aus olla. Ta on, vaatamata oma veidrustele või ehk just seetõttu, sümpaatne kuju! Raul ka väga heatahtlik. Ta elab justkui kuskil teises reaalsuses. Aga ühiseid jooni on raske leida.

Te pole kumbki Tallinnast pärit (Pehk Türilt ning Avandi Raplast)? Kas sarja võtteplats on kuidagi kodune?

Avandi: Täitsa ivaga küsimus, on küll kodune. Ove on puhta maapoiss - seda elu mina ei tea, kõik see maatöö ja talupidamine. Aga see keskkond, kus seriaali tegevus toimub, on tuttav küll. Vana lagunenud puumaja, need inimesed, kuidas nad suhtlevad omavahel… Inglise kolledžis käinud ja Tallinna kesklinnas elanud inimene suhestuks ehk teistmoodi.
Pehk: Selle ümbruse puhul on täiesti tajutav, kes võiks siin elada.
Avandi: Kõik teavad kõigi nägusid. Vähemalt nii palju ikka, et tänava peal kohtudes «tsau» öeldakse.
Avandi: Nõmme võib vabalt olla Rapla ka.

Märt Avandi tundis end võtteplatsil nii koduselt, et varastas sealt lausa ühe suure lapsepõlve lemmikraamatu. Millise, see jäägu siinkohal saladuseks.