Türgist leiti «põrguvärav»

Türgist leiti «põrguvärav» Foto: Wikipedia.org

Itaalia arheoloogid teatasid, et Edela-Türgist leiti iidse ehitise jäänused, niinimetatud põrguvärav.

Vana-Kreeka ja Vana Rooma mütoloogias tunti seda vastavalt Ploutonioni värava ja Plutoniumi väravana, kirjutab Discovery News.

Ajalooallikate andmetel asub sissekäik «põrgusse» iidse Früügia linna Hierapolise, mis nüüd on Türgi linn Pamukkale, lähedal. Seda kirjeldati kui põrguava, milles olid surmavad aurud.

«Tegemist oli avaga, milles olev aur oli nii paks, et enda ette ei olnud näha. Kui mõni loom sinna sisse sattus, siis ootas teda kohe surm,» kirjutas Vana-Kreeka geograaf Strabo (64/63 eKr – 24 pKr).

Märtsis Türgis Istanbulis toimunud arheoloogiakonverentsil teatati, et arheoloog Francesco D´Andria ja ta kolleegid leidsid ajaloolistele kirjeldusele vastava ehitise, millest pääses «põrgusse».

D´Andria viis maailmapärandi paigas Herapolis läbi laiaulatuslikud väljakaevamised. Kaks aastat tagasi väitis see Itaalia arheoloog, et ta leidis Jeesuse 12 apostlist ühe, Püha Philipi matmispaiga.

Hierapolise asutas Pergamoni kuningas Eumenes II umbes 190. aastal eKr. 133. aastal eKr sai sellest Rooma impeeriumi osa.

Tegemist oli õitsva Vana-Rooma linnaga, milles olid templid, teater ning mille juures olevad kuumaveeallikad olid populaarsed terviseveepaigad.

«Leidsime Plutoniumi nime kandva ehitise jäänused tervisevee allikate juurde viiva tee rajamise käigus. Pamukkale kuulsad valged looduslikud terrassid ja mineraalveega basseinid on maailmakuulsad,» sõnas arheoloog.

Arheoloogide meeskond avastas rea iidseid ehitisjäänuseid, mis said kannatada maavärinate tagajärjel. Nende seas oli Joonia sambaid, millel oli kujutatud allmaailma jumalaid Plutot ja Koret.

D´Andria leidis templi jäänused, basseini ja rida astmeid, mis viis koopasse. Täpselt sellisena kirjeldatakse neid ka iidsetes tekstides.

«Seal võidi iidsel ajal läbi viia riitusi, samas aga ei tohtinud rahvas koopale väga lähedale minna. Ainult preestrid olid need, kes «põrguvärava» juures olla tohtisid,» selgitas arheoloog.

Samas oli see paik juba iidsel ajal turismikoht. Turistidele anti linde, mida need said visata surmavate aurudega avast sisse, testimaks kas paik on mürgine. Süsinikdioksiidi aurudest hallutsinatsiooni saanud preestrid aga ohverdasid härgi allmaailma jumalatele.

Tseremoonia käigus saadeti loomad koopasse ning nende surnukehad tõmmati hiljem välja.

«Nägime väljakaevamiste käigus selle koopa surmavat mõju. Linnud, kes koopa suule liiga lähedale lendasid, hukkusid süsinikdioksiidi tõttu,» teatas arheoloog.

Legendi kohaselt suutsid sinna siseneda vaid viljakusjumalanna Cybele eunuhhid ilma, et nad kannatada või surma oleks saanud.

«Nad hoidsid oma hinge kinni niikaua kuni said. Võimalik, et neid aitas selles, et nad ei olnud enam täiesti mehed, jumalik sekkumine või üleloomulikud võimed, mis andsid neile immuunsuse,» nentis D´Andria.

Teada on, et iidsel ajal tehti paika palverännakuid. Palverändurid võtsid lähedal asuvast templist vett joogiks, magasid mürgiste aurudega koopale üsna lähedal ning võisid saada prohvetlikke unenägusid.

«See leid kinnitas seda, mis leidub iidsetes tekstides,» teatas arheoloog.

Herapolise «põrguvärav» oli töökorras kuni neljanda sajandini pKr. Seda külastati veel kaks sajandit, enne kui see unustati.

6. sajandil pKr hakkasid paika hävitama kristlased. Maavärin aga purustas selle lõplikult.

D´Andria ja ta meeskond teeb kunagisest «põrgu» sissekäigust digitaalse rekonstruktsiooni.