Herodotose mumifitseerimisteooria lükati ümber

Herodotose mumifitseerimisteooria lükati ümber Foto: SCANPIX

Uued uurimistõendid näitasid, et Vana-Egiptuse muumiate balsameerijad ei jätnud alati südant alles ning ei hävitanud soolestikku ja muid siseorganeid, kasutades selleks seedriõli nagu on arvatud tuhandeid aastaid.

Enamik informatsiooni muumifitseerimise kohta pärineb viiendal sajandil eKr elanud vana-Kreeka ajaloolaselt Herodotoselt, edastab Daily Mail.

Herodotos kirjeldas kahte balsameerimismeetodit. Kõrgkassi kuulunud surnutele tehti kõhule väike lõikeava, mille kaudu organid eemaldati. Alamasse klassi kuulunud isikute balsameerimisel siseorganid hävitati seedriõliga, mis väidetavalt oli oma mõjult sarnane tänapäeva tärpentiiniga.

Herodotose tekstis seisis, et balsameerimise ajal aju eemaldati ning süda jäeti alati alles.

«Tegelikkuses ei vasta Herodotose nägemus tegelikkusele, kuid seni on võetud ta sõnu puhta kullana,» teatas Kanada Lääne-Ontario ülikooli teadlane Andrew Wade.

Uus uuring põhineb 150 muumial.

Wade`i sõnul oli Vana-Egiptuses balsameerimine suur äri ning oma ametisaladusi kaitsti hoolega.

Wade ja ta kolleeg Andrew Nelson uurisid vanu tekste, leidmaks kuidas balsameerimist läbi viia võidi. Samuti kasutasid nad muumiate uurimiseks skaneerimist ning seitsmest muumiast tehti 3D arvutimudelid.

Üks tähtsamaid avastusi oli, et kõrgklassi kuulunud surnutele tehti siseorganite eemaldamiseks istmikule sisselõige.

Samas ei leitud tõendeid selle kohta, et organite hävitamiseks kasutati kanget seedriõli. Vaid 25 protsendil uuritud muumiatest oli süda alles jäetud.

Südame eemaldamist hakati tegema siis, kui Vana-Egiptuse keskklass sai võimaluse lasta end pärast surma mumifitseerida.

Vaaraode balsameerimisprotsess oli kõige täpsem ja keerulisem ning selle läbiviimiseks kulus rohkem aega.

Balsameerimine oli põhimõtteliselt surnukeha kuivatamine. Siseorganid eemaldati ning siis valati kehasse veini, et seda seest pesta ja bakterid hävitada.

Kehasse lisati sool, et kuivamisprotsess jätkuks. Siis kaeti surnukeha saepuruga. Balsameeritavaid surnukehasid  tihtipeale värviti ning masseeriti, et need painduvamad oleksid. Siis kehaõõs täideti mitmesuguste materjalidega ja piserdati üle parfüümiga. Tihtipeale olid kirstud surnukeha kujulised, sest see tagas parema kuivamise.

Vana-Egiptus oli kunagi ainus iidne riik, kus balsameerimisest sai kunst. Oma tööd väga hästi tundvatele balsameerijatele maksti muumiate tegemise eest hiigelsummasid. Uurijate sõnul balsameeriti Vana-Egiptuses umbes 70 miljonit muumiat enne kui see kunst hääbus.

Mumifitseerimine langes unustustehõlma koos kristluse levikuga, kuna see religioon pidas seda paganlikuks.