/nginx/o/2016/01/26/4905989t1h9e4e.jpg)
Loits, Metsatöll, Taak ja Tharaphita defineerisid Eesti raskeroki teemad ja helipildi. Kohalikus kontekstis kõlab Horricane nagu välismaa bänd,
ja produktsioon, isegi vokalisti hääldus on "nagu neil".
Horricane'i debüütalbumi "The Lynch Lawyers" avaldas aastaid tagasi mainekas Black Mark, nad olid esimesed eestlased, kes kuulsa leibli alla plaadistama pääsesid, ent naljakal kombel kõlab teine, omakirjastatud ja -toodetud kauamängiv isegi perfektsemalt.
Horricane'il jätkub professionaalsust ja energiat, et oma maailmalõpuvisioonid suureks mängida, usutavusega paraku on, nagu on, eks kõik ole kuulaja peas kinni.
Näiteks Madoxit tunnen isiklikult kui äärmiselt kena inimest ega usu, et ta oleks miski last warrior. Paraku on death-metal nagu vana Maurus: sa ikkagi pead temasse natuke uskuma, et tõsiselt võtta. Peab olema distants, peab olema saladus. Nagu iga asjaga siin maailmas.
Rootslastel või ameeriklastel, ma loodan, Horricane'iga seda probleemi ei teki.