Super Furry Animals “Dark Days / Light Years”

Super Furry Animals “Dark Days / Light Years”. Foto: Plaadi esikaas

Üheksas album Walesi ansamblilt. Bänd kerkis esile eelmisel dekaadil Walesi indie- ja popbändidest ühe markantsema tegijana, ristates rokki ja poppi elektroonikaga, viidates progele ja psühhedeeliale ja saades maha mõnegi unustamatu britipopi meloodiaga. Käesolev plaat näitab, et Super Furry Animals on tänapäevalgi piisavalt elujõuline üksus.

Plaat sisaldab kaksteist pala kestusega umbes-täpselt tund. Vastukaaluks eelmisele albumile, üle-eelmisel aastal ilmunud "Hey Venusele", mis oli lühem ja popilikum, on uuel albumil ka pikemaid lugusid. Osa neist on peaaegu jämmid, põhinedes riffidel ja gruuvidel, mida bänd viimase paari aasta jooksul on mänginud.

"Dark Days / Light Years" algabki psühhedeelse rokkjämmiga "Crazy Naked Girls", mis ise algab stuudiomula ja valestartidega, viidates justkui sellele, et tegu on plaadiga, mis kohe käima ei lähe. Tõepoolest, esialgsel kuulamisel tundub albumi algus ebahuvitav. Lood justkui ei jääks meelde. Teises loos "Mt" on kõige kõrvahakkavam moment slaidkitarri saund, mis kõlab peaaegu saksofonilikult (SFAs kehtib saksofonikeeld - V. V.) ja mida duubeldavad keelpillid.

"Inaugural Trams" tekitab vastakaid tundeid. Esimesel kuulamisel mõjub lugu totaka naljategemisena oma lapsikult joviaalse meeleolu ja Franz Ferdinandi Nick McCarthy saksakeelsete deklamatsioonidega. Lugu kestab viis minutit. Ses vältuses võib ta mõjuda naljana, mis vananeb ruttu. Siiski, võtab tõsist julgust, et midagi taolist komponeerida. Pealegi, SFA on alati flirtinud kitšiga. "Juxtaposed With U" anyone?
Ning tihti ilmneb SFA puhul ka asjaolu, et korduvate kuulamiste järel hakkab plaat tõeliselt avanema. SFA on kompromissitult nemad ise, hoolimata sellest, mis tundub moodne või trendikas. See teeb nende muusika mõistmise tava-indie fänni jaoks mõneti raskeks. Aga seda enam tasub kuulajal end bändile pühendada. Nii avavad ka alguse lood end alles mitme kuulamise järel.

Igal juhul saab plaat hea hoo sisse alates viiendast loost, energeetilisest bluusrokijämmist "Inconvenience". Kuues pala "Cardiff In The Sun" on esimene tõeline meisterlik kompositsioon - Beach Boys meets krautrock, popp valatuna motoorsesse gruuvi ja vormi, nagu igikestev meeldejääv viis.

Edasigi kulgeb ladusalt - "The Very Best Of Neil Diamond" on ka hea ekstsentrilise popi näide nii humoorika tiitli kui soulgruuvi ja idamaiste kidrakäikude integreerimise poolest. Plaadi lõpus tuleb esile ka rokkivam SFA, ingliskeelne "Where Do You Wanna Go" ja uelsikeelne "Lliwiau Llachar" on mõõdukalt kiired lühikesed rokklaulud, mis tõestavad, et SFA stiilis rokk on üsnagi nauditav kraam.

Lõpulugu "Pric" on aga hiilgav krautjämm, kui välja arvata viimased neli minutit ambient techno't, mis kütte efektiivselt maha jahutab. Veteranbändi staatusest hoolimata teeb SFA endiselt põnevaid plaate.