Pink loob enamiku oma muusikat kodus mikrofoni, kitarri, basskitarri ja klahvpillidega, kasutades salvestamiseks peamiselt 8-realist kassettmagnetofoni. Oma muusika kõlapildiga püüab Pink edasi anda ja idealiseerida popmuusika kuulamise kogemust kesklaine raadiojaamalt - kõrv vastu vanemate vana raadiot, millest kanduvad noore kuulajani läbi sahina, justkui „teispoolsusest", jumalikud ja salapärased helid.
Kirgliku muusikafänni Pinki eeskujud ulatuvad alates gooti-rock\'ist (Bauhaus, The Sisters of Mercy) ja The Cure'ist, keda ta on nimetanud oma suurimaks lemmikbändiks, kuni R Stevie Moore\'i (kõigi kodulindistajate isa), David Bowie ja Michael Jackson'ini. Sulatades kokku krabiseva raadiokrapi esteetikat nihestatud lo-fi popiga, on tal õnnestunud saavutada helipilt, mis on korraga nii kaunis kui segadusseajav, aga samas äärmiselt köitev.
Pink rakendab oma lugudes muljetavaldavat hulka erinevatel ajastutel poplugude kirjutamisel kasutatud võtteid, mis kõlavad nii autentselt, nagu oleks nad „teleporteeritud" muutmata kujul otse nende loomise hetkest. Vaieldamatult üliandeka laulukirjutaja Ariel Pinki lood on meloodilised ja kaasakiskuvad ning kõlavad tihti tuttavlikult, meenutades kõige vahetumat ja otsekohesemat 70ndate ja 80ndate pop-rocki.
Kuigi Ariel Pink pidas oma lugude esitamist kontsertidel pikalt võimatuks, pani ta mõni aasta tagasi kokku andekatest muusikutest koosneva bändi, millega ta on tänaseks tuuritanud edukalt nii Ameerikas kui Euroopas, aga ka Austraalias ja Uus-Meremaal. Kontserdid ongi ainus võimalus saada mingitki aimu (kuid mitte kindlat teadmist), kuidas kõlaks Ariel Pink väljaspool lo-fi esteetikat - sissemängituna stuudios ja tänapäevast tehnikat kasutades. Tema uude ja senistest kõige professionaalsemasse tuuriansamblisse kuuluvad lisaks Ariel Pinkile bassist Tim Koh (White Magic), kitarrist Cole GN (The Samps), klahvpillimängija Kenny Gilmore (Lilys) ja trummar Aaron Sperske (Beachwood Sparks, Lilys).