/nginx/o/2007/11/30/10896t1h024d.jpg)
Kuigi andekas noor vabakutseline näitleja Kristjan Sarv, kes mängis ka Sofi Oksaneni menuromaani «Puhastus» kinoversioonis, teleseriaalis «Tuulepealne maa» ja mängufilmis «Punane elavhõbe», on harjunud mängima nii-öelda pahasid kutte, sooviks ta teinekord proovida ka mõnda positiivset rolli.
Buduuar uuris Sarvelt, kuidas suhtub ta inimestesse, kes reaalselt ongi kaabakad, ning kuidas käitub ta kerjustega.
Selgub, et näitlejal on isegi üks tuttav kodutu noormees, kellega teinekord juttu puhumas käib.
«Viru tänava alguses, purskkaevude juures, istub mõnikord - ma võin nüüd eksida - Kose poiss, kes polegi enam nii väga poiss, vaid päris selline kolmekümnendate tuuris Mikk, kellele ma ikka aeg-ajalt mõne euro poetan. Mikk alati rõõmustab ja siis me räägime natuke juttu. Ei, eks ma ikka annan kodututele vahel raha, kui õige tundub,» selgitab Sarv.
«Olen ka õlleraha andnud ja bussiraha samuti. Ja olen ka sellistele tüüpidele raha andnud, kellele poleks pidanud andma,» tunnistab Kristjan, et vahel on raske aru saada, kas tegu on ausa inimese või pätiga.
Näitleja lisab, et kord kohtas ta Gonsiori tänaval värisevat karkudel meest, kes palus raha kojusõiduks.
«Paraku koju see mees ei jõudnud, vaid tuli mulle juba järgmisel päeval märgatavalt vähem värisedes ja lõbusamas tujus vastu, ehkki ikka veel karkudel. Valetamine mulle ei meeldi ja sellele tüübile ütlesin ka, et kuna ta küsis bussiraha, aga ostis viina, siis jääb ta mulle kratiks seni, kuni on võla tasunud," möönab Kristjan, et kaabakad ja valetajad talle ei meeldi ja võlga tahab ta tagasi.
Kristjan selgitab, et kui aga vähegi võimalik, aitab ta teisi alati.
«Inimene on inimene ja elu on pikk - me ei tea kunagi ette, millal ise hädasolija rolli satume, seega ma arvan, et kui on, tuleb anda, aga südamega ja tõelistele abivajajatele.»