Uued plaadid

Suede Bloodsports (Warner) Foto: Repro

Psühhoosirokk, osa 2

Kui kunagine kultusbänd tuleb 11-aastase pausi järel tagasi uue albumiga, siis on kuulajate tunded kahetised: rõõmu varjutab hirm, et tegu on endise hiilguse tuhmi varjuga või millegi hullemaga. 90ndail Inglismaal neoglämmrokki vääneldes käristanud, narkohulluste psühhoosid huilgavatesse meloodiatesse ja paukuva biidi saatel vinglevatesse kitarridesse kandnud grupp teadis ohtu. «Me tahtsime kõlada nagu bänd, aga mitte nagu eneseparoodia,» seletas liider Brett Anderson (45) kodumaa ajakirjandusele.

Tüübid on nüüd kained, keskealised, soliidsed, õnnelikud, korralikud pereinimesed, aga kuues album kõlab nagu Suede kolmel esimesel albumil, kõige täpsemalt nagu teisel plaadil «Dog Man Star» (1994), mida tehes algse kitarristi Bernard Butleri vahetas välja noor fänn Richard Oakes, kes mängis täpselt nagu ta iidol. Paroodia «Bloodsports» pole ega anna võrrelda ülikahvatu luigelauluga «A New Morning» (2002). Kõlab jõuline, ekstaatiline rokenroll, mille ajalugu on David Bowies, Psychedelic Fursis ja Echo & The Bunnymenis, aga millele oma kõla andis Suede ise: Anderson laulab jälle poolhüsteeriliselt, poolepateerivalt, Oakesi kitarri saab segi ajada ainult Butleriga ja rütmigrupp on muskleid pigem juurde kasvatanud. Laulud... peaaegu sama briljantsed kui vanasti.

Valner Valme

Suede

Bloodsports

(Warner)

Hinne 4
-----------------
Pidu ja pisarad

Ausalt öeldes mõjus kirgliku ja rämeda kamba The Pogues esiletõus eufooriliste ja sünteetiliste 80ndate keskel kohutavalt kohatult, aga räämas, kuid ehe hiilgus on püsinud 30 aastat. Keskmiselt on Iirimaal ühe selge päeva kohta kaks vihmast. Bändi ninamees Shane MacGowan elas elu, kus selget päeva ei näinudki. Pogues lõi sellegipoolest või just tänu sellele vapustava sümbioosi poeetilistest talutarede turbatule äärsetest jutuvestjatest ning hoopis realistlikumate urbanistliku betoonkõrbe hulguste, emigrantide ja paadialuste argipäevast.

Pogues on nii kuradi ehe ja mürgeldav, nukker ja igatsev, et suisa hirm tuleb peale. Kaheplaadine kogumik hõlmab pundi viie põhialbumi materjali mittekronoloogilises järjekorras ning ega siin kehva lugu olegi. Keldi folkpunki on tehtud ja tehakse veel. Dropkick Murphys, The Levellers jt, kuid uskumatult vitaalne ja poeetiline Pogues on üks ja ainus. Nukkerudune lüürika segatuna süngete alkoholihallutsinatsioonidega pluss sajandite vältel ohtralt vintsutatud, ent ometi vintske keldi vaim. Poguesi tähtsust ei saa alahinnata ka Eesti kontekstis, just nemad näitasid meie esimestele uue põlve jahmunud pärimusmuusikutele, et folki saab ja peabki tegema sootuks teisiti kui harjutud.

Margus Haav

The Pogues

30:30 – The Essential Collection

(Rhino)

Hinne 5
--------------
Puuduv lüli

Kui üht bändi võrreldakse Animal Collective’i, OMD, Brian Eno, John Carpenteri, Paul McCartney, Balam Acabi ja Radioheadiga, siis saab tegu olla ainult kahe äärmusega – pretensioonika jama või perfektse eklektikaga. Darkstari digi-pastoraal-proge-pop-melanhoolia käib igal juhul selle viimase kategooria alla. Briti elektroonilist psühhedeeliat chill-out-võtmes interpreteeriv isepäine Yorkshire’i trio on värskel teisel kauamängival oluliselt optimistlikum kui kolme aasta tagusel debüütalbumil «North».

Dark­stari puhul tähendab see endiselt üsna kummastavaid kummitusi, aga seekord on need sõbralikud ja naerusuised. Analoogsüntide, vanade lintmakkide ning jumal teab kust leitud sämpleid paitava trio eksperimenteeriv pool paneb helid ja vokaalikatked voogama veidralt, kuid suisa ebamaiselt kaunilt. William Morrise utoopilist sotsialismi ja sci-fi’d kombineerivalt raamatult nime laenanud «News From Nowhere» püüab nii teadlikult kui alateadlikult luua ühenduslüli orgaanilise ning tehismateeria vahel ja tuleb tunnistada, et haruharva on see kellelgi sedavõrd sugestiivselt välja kukkunud.

Margus Haav

Darkstar

News From Nowhere

(Warp)

Hinne 5
-----------------

Muusaks Ferrari

Prantsuse produtsendi Ka­vinsky armastus on 80ndate elektrovõnkes filmi­saundträkid, eeskujude seas Vangelis, Jan Hammer ja loogiliselt on debüütalbum simulatsioon ühest tolle aja kujuteldavast filmist. Tihked, särtsuvad biidid toestavad ulmelisi sündihelisid ja lennukaid kitarrisoolosid, selline hüperurbanistlik muusika on funktsionaalne, eriti kui lisanduks kujutlusvõime. Kavinsky muusaks ja tema «filmi» teiseks peategelaseks on loomulikult punane Ferrari Testarossa.

Veidi meenutab «Outrun» filmi «Drive» (2011) saundträkki, veel enam aga filmi tegelikku, Johnny Jeweli loodud, ent Hollywoodi poolt välja visatud heliriba, millest sai Symmetry nime all album «Themes For An Imaginary Film». Albumi produtseeris Daft Punki Guy-Manuel De Homem-Christo, nii on võrdlus Punkiga omast käest võtta, ent «Outrun» ei meenuta DP hiilgavat ulmeanimafilmialbumit «Discovery» (2001), pigem ebaõnnestunud filmitööd «Tron» (2010). Kui DP on paremail päevil retrofuturismi kasutanud töövahendina, millega luua oma eristuv maailm, siis «Outrun» jääb pastišiks, ehkki säravaks.

Valner Valme

Kavinsky

Outrun

(Record Makers)

Hinne 3
------------------
Kaminaga kosmoselaev

Pärast esimesi minuteid «Second Memory» hingestatud vana kooli süntesaatorimaailmas viibimist on klaar, et ilusa helikardina taga on küps muusik, mitte pöidlapõlvkonna digimaailmas sündinud hipster, kes omal käel kombib analooghelide võlu. Galaktlan on Taavi Laatsit, kes kulgeb elektroonilise muusika maastikul juba paarkümmend aastat. Netileibli Archaic Horizon alt antud tasuta album on Galaktlani esimene pärast kaheksa-aastast pausi. Nagu omal ajal meisterdasid muusikud pilli ise, on Laatsit konstrueerinud sünte, ning esmapilgul anakronistlik samm mõjub tänases kiirtarbeühiskonnas liigutavalt.

Mitmetele filmidele muusika kinkinud Galaktlan mitte ainult ei kuule oma muusikat, vaid ka näeb, sestap suudab pakkuda harva elamuse, kus emotsionaalsed palad hakkavad kuulaja vaimusilmas küütlevaid mustreid joonistama. Vahel abstraktseid, vahel konkreetseid. Plaat kui kombinatsioon talveõhtul toanurgas punaselt kumavast koldest ning aknast paistvast virmaliste keskel tähistaevas hõljuvast intergalaktilisest tähelaevast, mis startis Maalt aastal 1979.

Margus Haav

Galaktlan

Second Memory

(Archaic Horizon)

Hinne 5
----------------
Sünteetiline linnulaul

Kui loodusest saab tehas ja inimesest masin, tuleb Autechre. Duo muusika on varieeruv ning loov, kuid mõne keerulisema pala kuulamisel paiskab mõttelõnga laiali. Inglise eksperimentaal-techno grupi 12. album on matemaatiliselt ilus ning särtsakas, võibolla isegi glitchy’m kui iial varem. Logisev bass, veidrad tekstuurid ja maastikud loovad abstraktse maailmapildi, see abstraktsus on alati Autechrega kaasas käinud, seega pole põhjust Beefheartiga võrrelda.

Sean Boothi ja Rob Browni pikemad lood tekitavad muusikalist epilepsiat ning paranoiat, viivad lausa elektroklaustrofoobiani. «jatevee C» on peaaegu nagu iga veerand sajandit tegutsenud Autechre ajastu saundi segu. Ja neid saunde on palju, 90ndatel oli Autechre elektroonika suunanäitajaid. Tänapäeval on nende järeltulijad vilkalt eest kihutanud. «Exai» on neile veenev vastus.

Florian Wahl

Autechre

Exai

(Warp)

Hinne 4
------------------
Meloodiageeniused

Kolme Walesi noore debüüt aastal 2011 oli mõnus kesktee popmeloodiate ja mürase indiroki vahel: leidus riot-grrrl’ilikku energiat ja meeldejäävaid radu. Uue albumi puhul on paralleele tõmmatud Muse’iga. Nii hull (loe: eepiline) asi pole, Formidable on endiselt vali, kuid puhas ja poleeritud. Kui kosmosse pürgimisest ja veiderdamisest aega üle jääb, kostab välja, miks neist räägitakse: nad kirjutavad väga häid laule.

Tahaks hõisata, et aasta tähtsamaid indiplaate. Aga siis keeratakse vint üle. Kas tegu on teise albumi sündroomiga, aga tahaks plaadi ise produtseerinud bändi tagantjärele stuudiost lihtsalt varem välja tirida. Mitte et üks bänd peaks igavesti lõhnama odava õlle ja vanemate garaaži järele, aga muusikasse on parem uppuda siis, kui kliinilise puhtuse pärast muretsema ei pea. 

Silvia Urgas

The Joy Formidable

Wolf’s Law

(Atlantic)

Hinne 3
------------
Indifolgi juturaamat

Indifolgikvarteti teise albumi lood kirjeldavad seiku inimese erinevatest eluetappidest. Stornowayl on õnnestunud teise albumi needusest pääseda, esikalbumiga võrreldes on nad sammu edasi astunud ning omandanud küpsema ja läbimõelduma saundi. «Tales» kipub olema ikkagi ühtlane indifolgimass, ent on palu, mis jäävad kõrva. «Farewell Appalachia» on äärmiselt lummav ja kergelt salapärane. Neil on raske drastiliselt erineda üüratust hulgast Mumford & Sonsi kloonidest, ent nad suudavad siiski natuke rohkem hinge ning sarmi lugudesse panna, tõestades, et kollektiivsed hei-hüüded ja rütmis jalgade trampimine polegi indifolgi kõige olulisemad komponendid.

Liis Kippar

Stornoway

Tales From Terra Firma

(4AD)

Hinne 4
-------------
Värdjas elab!

See album on ebard, mis ei tohiks eksistida. Käes on esimene plaat, kuhu ei ulatu bändi asutaja Piggy hauatagune vari. Voivod elab ja luurab kärmelt kaheksale käele toetudes kui jahtipidav ämblik. Jäsemed on karvased ja väärastunud, pääl ja persel ei tee vahet ning suu ilastab québeci aktsendiga. 

«Aga issi, ma olen ju ilus,» möriseb värdjas.Jah, oled – aga selle mõistmiseks peab su ligast keha kättpidi kompama. Õnneks ilusate silme eest me punkte ei annagi. Voivodi muusika on omandatud maitse. Trash-metal, hardcore, jazz’ilikud dissonantsid, ilmalõpu atmosfäärid. Gigantne kohvijahvati, mille vända taga neli tulnukat purustamas pinnast, hooneid ja tüvesid. Mis värk on viimase palaga, mis algab paljutõotavalt ning pärast pooltteist minutit on lambist ­fade-out? Nad ei tahagi meeldida. 

Andro Urb

Voivod

Target Earth

(Century Media)

Hinne 3