Nädala plaat: nad tahavad me hinge

Depeche Mode Foto: promo

Depeche Mode

Delta Machine

(Sony)

Hinne 4

Album on salvestatud USAs, Californiast New Yorgini, ja kostab üdini ameerika vaimus. Gospel, soul, bluus, kohati depressiivne antidisko, kõik jõulises laiaekraanilises techno-rock-vormis, nagu see on DMil eelmise kahe albumiga süvenenud, nagu see kõlab juba paarkümmend aastat nende laividel, ja milleni juhatasid kaks albumit 90ndate algusest: kinematograafiline, avaraplaaniline bluusdisko albumil «Violator» (1990) ja tume, teatraalne gospelrokk plaadil «Songs Of Faith And Devotion» (1993). Vahepeal hälbisid suunast sünge big beat/triphop/krautrock/synthrock-album «Ultra» (1997) ja unistav electropop-plaat «Exciter» (2001).

1981. aastal debüütalbumiga «Speak & Spell» uue laine sündipopile ühe püsivaima nurgakivi pannud, 70ndate eurodiskole, Gary Numanile, Kraftwerkile ja varasele Human League’ile, eelkõige aga Vince Clarke’i postpunk-vaimus laulukirjutusele ja eriti toorestele, ent säravatele sündisaundidele tuginenud DMi nimetatakse siiani fundamentaalseks süntpopibändiks, et mitte kasutada pateetilisemaid sõnu. 80ndate käigus ilma Clarke’ita hämaramaks, industriaalsemaks, spirituaalsemaks, eksperimenteerivamaks muutunud bänd kasutas stuudios ära kõik teaduslik-tehnilised arengud ning püsis ajast alati pisikese sammu ees, või tollasest Zeitgeist’ist väljas, kuni 1990. aastani.

Selle ajaloo juures on sümpaatne, et 13. album «Delta Machine» ei flirdi bändi mineviku hiilgavaima osa 80ndatega, just nüüd, kui juba üle kümne aasta iga kolmas popartist ammutab ammendamatutest 80ndatest – oli ka tõesti rikas aeg. Ühed selle aja kuningad on ise aga edasi liikunud. Minevikku külastatakse pigem oma 90ndate alguse albumite kaudu, millest üks oli ajast ees ja teine väljas, aga seda tehakse nüüd lugude iseloomu ja ülesehituse, mitte produktsiooni mõttes – ehkki ühendavaks lüliks on Martin Gore’i bluuskitarr keset masinaid.

Uus DM on pompoosne, apokalüptiline staadioni-techno plaat, kus laulud nagu «Welcome To My World», «Soft Touch / Raw Nerve», «Should Be Higher» viivad lõpuni selle, millega kahel eelmisel albumil katsetati: elektrooniline popp, mis pole mahe ega tore ja ilus, ega esoteeriline või nostalgiline või hüpnagoogiline, aga imposantne, lõpuniminev ja eksperimentaalne – ning seejuures kandvate meloodiatega. DM 2013 on jõu­demonstratsioon. Gore, David Gahan ja Andy Fletcher on idealistid, maksimalistid ja perfektsionistid ning 50-aastase Gahani hääl, kas läheb aastatega paremaks, aga võtab uusi mõõtmeid.

Õrnemad lood, nagu «Heaven», «Good­bye» jt, kannavad gospel-vaimu ehk otsesemalt, aga plaadil tervikuna tuleb spirituaalsus esile läbi täriseva, prõmmiva, tuksleva ja ragiseva tehnoloogiapargi, seda tugevam peab see (pop)religioosne vaim olema, et masinast läbi murda, ning võibolla on see sümboolne tänapäeva kontekstis, sest mis aja vaimust me räägime popmuusikas, kui väldime aega ennast üldisemalt.

Ehk see ei ole see Depeche Mode, mida me tahame, sest tegelikult tunnen minagi uue DMi puhul puudust nende kunagistest selgetest saundidest, rangest struktureeritusest, sümmeetriast, õhust ja mustast ruumist. Aga meil on selline nähtus ja see on huvitav nähtus ja võibolla pakub boonusena isegi midagi hingele, kuigi hingeosa siin on häbematu manipulatsioon.