Märtsi lõpul sõpradega Egiptuses puhkusereisil viibinud Oorti kitarrimängija Sulev Salm käis Niiluse-retkel ja kõrbesafaril ning sõitis allveelaevaga Punases meres.
Sulev Salm käis Egiptust avastamas
11. mai 2009, 12:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põnevaima elamusena meenutab ta allveelaevaretke. «Umbes viitkümmend inimest mahutav alus sõitis umbes kahekümne viie meetri sügavusel. Väga selges vees hulpivad kalad moodustasid tõelise värvide kaleidoskoobi. Oli nii kollaseid, sügavsiniseid, musti, rohelisi kui punaseid uimelisi, kes piidlesid turiste uudishimulikult läbi allvelaaeva klaasi. Et neid ligi meelitada visati laeva lähedal vette toitu.»
Omaette vaatamisväärsustena mainib muusik merepõhja palistavaid vanaaegseid laevavrakke. «Kui reisikaaslased minu seiklusest kuulsid, olid nad veidi kadedadki. Nemad olid mõelnud, et reklaamitakse tavalist klaaspõhjaga laeva, ja eelistasid sellele sukeldumas.»
Mees lisab, et allveelaevu oli mitu ja nende sadam oli tehissaarel. «Punases meres ujumine oli tõsine ettevõtmine: enne õigesse sügavusse jõudmist tuli palju kõndida. Pealegi oli vesi väga soolane. Kui seda kogemata kurku tõmbasin, oli tunne, nagu oleksin soolatoosi alla neelanud.»
Sulev Salm meenutab ka jõelaevaga Niilusel sõitmist. «Käisime Paradiisisaarel ja banaaniistanduses,» räägib ta ja lisab, et Niilus on Egiptuses väga oluline tarbevee allikas. Isegi Hurghada, mis asub jõest sadu kilomeetreid eemal saab sealt kraanivee. Juua seda muidugi ei soovitata.
«Krokodille nägime ainult turistidele vaatamiseks mõeldud basseinis. Seal, kus meie sõitsime, neid polnud. Selles on tõenäoliselt süüdi ka omal ajal Nõukogude Liidu ehitatud hiiglaslik hüdroelektrijaam,» arvab Sulev Salm. Muusik ütleb, et suur osa Egiptuse põllumajandusest on koondunud hiigeljõe lähistele. «Parasjagu koristati põldudelt esimest tomatisaaki. Palju kasvatatakse suhkruroogu. See vedeles suurtes hunnikutes ning ootas põletamist, sest suhkruhind oli väga madal.»
Sulev Salm nimetab kohalike elanike olukorda masendavaks. Kuus teenivad nad keskmiselt 500 Egiptuse naela ehk 1100 krooni. Elu on seal küll odavam kui Eestis, kuid mitte võõrastele. «Turiste koorima on nad väga osavad. Muidugi oli võimalik väga palju kaubelda.»
Sulev Salm ütleb, et kauplejad olid algelisel tasemel selgeks õppinud mitu võõrkeelt. «Kui ütlesid, et oled Eestist, kuulsid kohe: «Tere, vana kere»,» räägib muusik.
«Ühel turul jäi kaupa pakkunud taadil vahetusrahast puudu. Haaras siis maast paar kivi ja ütles, et võtku ma need,» meenutab Sulev Salm naerdes.
Sulev Salm käis ka kõrbesafaril. «Džiipe juhtisid kohalikud inimesed ja sõit tundus päris ohtlik. Kiljumist oli terve auto täis.» Veelgi üllatavam oli tõik, et retke filmisid katusel olevalt pakiraamilt alla kõõludes kohalikud kaameramehed, kes pakkusid DVD-sid hiljem müüa. Nemad olid omaette vaatamisväärsus.»
Pärast seda sõideti Viljandimaa mehe jutu järgi bagide ja ATV-dega kanjonite vahel ning ratsutati kaamelite seljas. Sulev Salm ütleb, et kuigi vabas looduses seal loomi eriti ei kohta, oli tänavatel kaameleid, eesleid ja kitsi igal sammul. «Palju oli turistidele mõeldud näidisetendusi. Reisikorraldaja jutu järgi aetakse kaamelid hommikul välja ja beduiinideks riietunud näitlejad istuvad selga. Ehtsa beduiini leiab mobiilimasti alt lesimast.»
Vaaraosid õnnestus tal näha Luxori templites, aga püramiidid jäid seekord tabamata. «Ööl, kui pidin selle retke tarbeks üles ärkama, magasin sisse,» muheleb Sulev Salm. «Ega ma väga kurvastagi, sest kindlasti lähen sinna veel tagasi. Kui tagasi tulime, oli Eestis viimane lumetorm. Mõte kiskus vägisi sinnapoole, et sama lennuk läheb tunni aja pärast tagasi. Egiptuses nägin, kui vähesega saavad inimesed olla õnnelikud ja rõõmsad. Enamikul eestlastel oleks sellest väga palju õppida.»