/nginx/o/2013/03/20/1648212t1h3097.jpg)
Fossiiliuuring näitas, et varajaste inimeste vahel toimus inbriiding ehk järglasi saadi lähisugulaste vahel.
Varajaste inimeste vahel toimus inbriiding
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellisele järeldusele jõuti Põhja-Hiinast Xujiayaost leitud 100 000 aasta vanuse kolju uurimisel, edastab The Telegraph.
Kolju omanikul oli geneetiline haigus, mis tingis kolju deformatsiooni.
USA Washingtoni ülikooli antropoloogi Erik Trinkhausi sõnul olid varajaste inimeste kogukonnad väikesed, nad elasid üsna isoleeritult teistest samasugustest kogukondadest ning selle tõttu saadi järglasi omavahel.
Hiinast leitud fossiil on üks mitmest sellisest näitest, millel on näha geneetikast tingitud ebanormaalsusi.
Iidsel koljul oli ülal lõhe, mis näitas, et koljuluud ei formeerunud normaalselt ning selle põhjustas haruldane geneetiline mutatsioon. Need mutatsioonid tekivad tavaliselt loote viiel esimesel arengukuul. Nüüdisajal tuleb sellist mutatsiooni ette igas 25 000 sünni kohta üks.
Teadlase sõnul kuulus see mutatsiooniga kolju isikule, kes elas keskealiseks. Samas rõhutati, et see ebanormaalsus ei olnud surma põhjuseks.
Pleistotseenis (umbes 2,6 miljonit kuni 12 000 aastat tagasi) elanud inimeste koljudel on geneetikast tingitud mutatsioonide esinemine sagedane. Samuti on koljudeformatsioone leitud varajase Homo erectuse kui ka kiviaja inimeste koljudelt.
Selline geneetiliste koljudeformatsioonide sage esinemine viitab, et sellel perioodil oli inimpopulatsiooni arvukus üsna väike ning inbriiding selle tõttu levinud.
Samas on veel selgusetu, kui laiaulatuslik oli lähisugulaste vahel järglaste saamine.