Uued plaadid

Olafur Arnalds For Now I Am Winter (Mercury) Foto: Repro

Islandi peamuusika

Islandi multiinstrumentalist ja produtsent Olafur Arnalds (mitte segi ajada kaasmaalannast folkpoppari Olaf Arnaldsiga) teeb sensitiivset muusikat, mida üldjuhul peab hoolega kuulatama. Kaasa mõtlema ja tundma. Mis tahab enda ümber vaikust. Seega, tänapäeval võib see fooniks jääda ja ideaalis avarasse elutuppa sisekaemuslikule puhkehetkele mõelduna kaubamajas või bussijaamas «väärikat meeleolu» valmistamas kosta.

Neoklassikalises, akadeemilises laadis kirjutatud lugudes soleerivad enamasti viiul või klaver, eksperimentaatoriks nimetatav Olafur kohendab mõtisklevaid meloodiaid elektrooniliste, valdavalt ambientsete kihtidega. Teguviis ei ole enam ammu midagi uut, aga sel moel õnnestub Olafuril mõnigi kord mõjuvaid harmooniaid luua, teisal aga võib küll pühaliku näo ette manada, aga vesist muusikat see proovisaalisõrmitsustest kõrgemale ei tõsta. Siis leidub vahelduseks isegi paar tantsulist poplugu. Muusika peale, aga mitte hingele ja südamele.

Valner Valme

Olafur Arnalds

For Now I Am Winter

(Mercury)

Hinne 3
----------------
Thurston Moore pungib

Äratus, kõik Sonic Youthi fännid: Thurston Moore on tagasi. Mees tõestab, et suudab Sonic Youthita muusikamaailmas laineid lüüa. Seekord on vana SY esimees teie ees uues koosseisus ja uue muusikaga. Chelsea Light Moving teeb lärmakat rokki, mille selja tagant paistab legend pungist. Positiivne on, et mõjutusi ja lärmi on mujaltki küllaga. «CLM» on liikuv plaat, ta ei jää kunagi seisma ega liigu samas tempos. Vahepeal lihtsad rifid korduvad nagu no wave’is, järgmisel hetkel kerkivad koletislikeks nagu sludge metal’is.

Laul võib alata rahustavas maneeris, kuid ootamatult ümber lülituda loomalikuks vihaks. Kitarrid on rasked ja käigud muskulaarse kehaehitusega. Moore’i kitarr kõlab aasta­tega aina paremini. Tekib küsimus, kas müral ja veinil on mingi seos. Lahedad inimesed leiavad alati üksteist. Bändis on veel elektrilist bassi tinistav Samara Lubelski, kidramees Keith Wood ja trummar John Moloney. Energia on piiritu ja debüüt vihane!

Florian Wahl

Chelsea Light Moving

Chelsea Light Moving

(Matador)

Hinne 4
----------------------
Kodune globaalsus

Bombillaze teine album erineb kolme aasta tagusest debüüdist «Uus usk» nii vormilt kui vaimult. Esmapilgul on kõik sama – eksootilised pillid, rutiinivaba eesti vaim ning kõige selle kohal heljuv lõunamaa vürtsikas vibratsioon. Midagi olulist on siiski teisiti, kas just tingimata tõsisem, aga küpsem on uus Bombillaz kohe kindlasti. Kuigi kaanelt põrnitseb vastu psühhedeelse olekuga malbe elevant, kõlab India rütmimustreid debüüdiga võrreldes vähem ning vilumatule kõrvale võivad need sootuks märkamata jääda.

Pigem on seekord panustatud Jamaica ja Kariibi temperamendile, eriti reggae’le ning selle arvukatele alavooludele, mida kombineeritakse nii art-rock’i, fusiooni kui hiphopiga. Kõlab pööraselt? Eks ta on ka, aga Bombillaz kannab selle auga välja. Plaadi kontseptuaalseks jooneks on meeste ja naiste suhted, kiusatused ja katsumused, mida elatakse läbi ning välja erinevate prismade kaudu. Albumi tonaalsus varieerub lustakatest peolauludest sügavate, nauditavate meditatsioonideni. Silver Sepa naelapilli saund on originaalne, kummaline ja nakatav ning tegelikult võib sama rahumeeli väita terve albumi kohta.

Margus Haav

Bombillaz

Maailm on pöörane

(Top Ten)

Hinne 4
-----------------
Kitarrissimo!

See on klišee, kuid tuliselt tõene – keegi pole varem ega hiljem nii kitarri mänginud nagu Jimi Hendrix, too Jim Morrisoni, Amy Winehouse’i, Janis Joplini, Kurt Cobaini ja Brian Jonesi kaaslane kurbkuulsas 27 klubis. Hendrixist jäi maha 1500 tundi stuudiosalvestusi, nii et pole ime, et aeg-ajalt antakse välja tema «uusi» albumeid. Suur osa plaadi lugudest on jämmid Hendrixi emblemaatilises bluusroki stiilis, kuid leidub põnevaid kõrvalehüppeid.

Paar pala («Izabella», «Mojo Man») kruvivad üles Sly And The Family Stone’i laadis funky power’i, mida Hendrixi eluajal ilmunud stuudioplaatidel kohtab harva. «Let Me Love You», kus on kesksel kohal saksofonist Lonnie Youngblood, lisab gruuvile ka tubli annuse vana kooli souli. Neid laule kuulates võib aimata, mis suunas Jimi oma kõla arendanuks, juhul kui ... Pole kahtlust, et kui plaati täiel võimsusel kuulata, saab siit kätte sõna otseses ja sedapuhku heas mõttes narkootilise laksu.

Joosep Sang

Jimi Hendrix

People, Hell And Angels

(Sony)

Hinne 5
--------------
Keerlemine ja pöörlemine

Suurbritanniast kukub ju selliseid bände nagu pussnuge. Nipet-näpet stiili- ja lahedusvõtteid saab seletada aina samade eeskujudega indiroki- ja pungiajaloost. Palma Violetsid, noored rõõmurullid ja The Libertinesi leiblivennad Londonist, on vaba eneseväljendusega. Oma tooruse, lihtsuse ja siirusega krutivad nad küll mingeid mutrikesi publiku organismides, sest nende laivid on täitunud fännide heameelepuhangutega ning seetõttu nende musa üldse plaadile ja laiemasse avalikkusse ka sattus.

Eriti on üles keeratud indirokiväljaande NME toimetus. Tüübid napsasid NME 2012. aasta bändi auhinna ja esiksingel «Best Of Friends» valiti 50 parima loo hulka. Tõepoolest, selles laulus on sellist rahutut nukrust, mida võib tõlgendada kannatamatu igatsusena semudega õlut kaanima minna. Sest nad on parimad! Eks ole näha, kui pikki jälgi noorukid rokitaevasse jätavad ...

Mari Pihl

Palma Violets

180

(Rough Trade)

Hinne 3
--------------
Maailma parim kantri

Emmylou Harris on kantrimuusika suurimaid staare, teda teavad ja armastavad kõik. Rodney Crowelli nimi pole siinmaal ehk nõnda tuntud, paras Nashville’i äss on temagi. Crowell mängis 70ndatel Harrise Hot Bandis, hiljem sai temast Johnny Cashi tütre Rosanne’i abikaasa ning produtsent. «Old Yellow Moon» on kahe 60ndates eluaastates inimese kooslaulmine, südamlik ja kena. Leidub Hot Bandi kullatolmu, lugusid Emmylou repertuaarist, kantriklassikat. Steel-kitarr, viiul, akordion, melanhooliast pingul vokaalid, magusad viisid ja jalga tatsuma panevad refräänid – kantri parimal kujul.

Mart Juur

Emmylou Harris & Rodney Crowell

Old Yellow Moon

(Nonesuch)

Hinne 4
----------------
Südamemurdjad 2

Kolm aastat ja nad on tagasi, veel melodramaatilisemad kui enne. Hingelisus on aga kriipiv ja unistuslikkus segatud reaalsuse masendavusega. Leebe rokk ja süntpopp on inglise duo teisel albumil saanud seltsiks võimsa kooslaulu ja kõrge lennuga kitarrisoolod. Pikkade vabastavate nootidega «Miracle» on suguluses Coldplay «Princess Of Chinaga», samas kui jõulisem «Cupid» kostab nagu Linkin Park.

Lõbusas RnB-kestas «Sandman» aga räägib hoopis viimse une ihalusest. Ka uuel albumil on südamelõhestajaid, nagu lootusetu romanss «Stay»: «The Crow», «Blind», «Help». Kaotatud armastuse igatsus, äng ja lein läbivad plaati nii sõnas kui helikeeles. Õrnahingelised ja šarmantsed – ja eriti haavatavad. Lisades «Exile’i» võimsa väljendusviisi, annab sulam kas lohutust või tekitab kõhedust.

Liisa Koppel

Hurts

Exile

(Sony)

Hinne 4
---------------
Pildita muusika

Kui teil on valida, kas minna teatrisse muusika­lavastust vaatama või seda kuulama, eelistate vist ikka kasutada nii kuulamis- kui nägemiselundeid. Kui just lavakujundus või kostüümid silma ei riiva või esitus kõrva ei kriibi. Veel tõenäolisem on see muusikafilmi vaadates – kui te pole nägemispuudega, siis heliriba kuulamisega pimedas kinosaalis te tõenäoliselt ei lepi.

Siis ka küsimus: miks peaks muusika(li)huviline soetama endale CD-plaadi «Hüljatute» lauludega? Ainult siis, kui tal DVD-mängijat pole, et pilti juurde vaadata. Kui hästi ka ei laulaks Hugh Jackman, Russell Crowe, Anne Hathaway või Amanda Seyfred – ikkagi on «I Dreamed A Dream» isegi Susan Boyle’i esituses mitu korda etem.

Verni Leivak

Filmimuusika

Les Miserables

(Universal)

Hinne 1
--------------
Bossarock

Nüüd juba 70-aastane Caetano on Brasiilia popmuusika legend, üks nendest, kes pani aluse bossanova rahvusvahelisele levikule ning nakatas selle traditsioonilise stiili rokipisikuga. Äkilise kõlaga album jääb õdusast lebomuusikast kaugele, maestrot saadab trummist, kitarrist ja bassist koosnev energiline rokktrio, «Abraçaço» saund on hõre, lood nurgelised, suunaga 60ndatesse. Teate küll: psühhedeelia, vaba armastus, nurga taga teeb aega parajaks Jim Morrison.

Mart Juur

Caetano Veloso

Abraçaço

(Universal)

Hinne 4