Nädala plaat: hindu jumal tähesõdadest

Devendra Banhart Foto: promo

Devendra Banhart

Mala (Because)

Hinne 4

Praegu on Venezuela päritolu Ameerika sooloartistil Devendra Banhartil muusikaline õitseng. See tähendab ühtlasi õnnetust kasvada välja oma esoteerilisest imagost, mis tema esimese nelja albumi aegu nullindate alul kätkes legendi toorest andest, metsikut kaltsakavälimust, õrna haavatavust ja kõlas täpselt kokku tema täisnimega Devendra Obi Banhart, mille üks eesnimi esindas hindu jumalat, teine «Star Warsi» karakterit. Devendra kui friikfolgi jumalik saadik kosmosest. Popmuusika vajab endiselt päästjaid, need tulevad alati «väljastpoolt» ja saavad popkultuuris ikoonideks, mille müstikat säilitab kultuurimeedia kunstlikuna isegi interneti kõikevaldavuse ajastul, mil sotsiaalmeediakanalite kaudu on teada isegi see, mida mittekuulus inimene lõunaks sööb, rääkimata kuulsatest.

Eelmise kümnendi teisel poolel, eelmise kolme albumiga hakkas Devendra, nagu kõik väikese eelarvega salvestajad võimaluse avanedes, järk-järgult pilliparki, saundi ja abiväge kasvatama. Katkev hääl kaootiliselt habraste naturaalkitarriduuride kohalt asendus tasapisi tavapärasema psühhedeelfolgiarsenaliga, mis viis viited kuue- ja seitsmekümnendaisse – määratlematust noorsandist sirgus tavapärase retromõjudega ajavaimu täiesti kehaline kandja. Lugude skelett jäi aga samaks ning heliriietuse juures määrab ka see, kas sa võtad oma muusikat surmtõsiselt ehk ortodoksselt ja kriitikameeleta või õhku ja vabadust lisava huumoriga.

Üheksas album «Mala» on täiskasvanulik intelligentse kammerpopi album, kus kunagise murtud ekstaasi ja impulsiivse meloodilise sonimise asemel kuuleme korralikku, isegi veidi resigneerunud laulmist, praktiliselt perfektselt lavastatud lugusid ning moodsat indipopiproduktsiooni näputäie sämplite ja elektroonikaga, 60ndate psühhedeelpoppi markeeriva äraolekumeeleoluga ja läbi pastelse kilekoti kostva saundiga. Laulmas naistest ja värgist. Kergelt iroonilisel moel.

On see pettumus? Seal on kaks teed. Võib tahta, et artist (või inimene) ei kasvaks suureks ja jääks alati tegema oma esimese albumi eelset EPd, mil kõik oli ehe. Võib tahta, et artist järjest areneks mingi müütilise absoluutse täiuse poole. Mõlemad on teoreetilised ja utoopilised rajad ega vasta muusikas peituvale dionüüslikule stiihiale, mis meenutab meile, et muusika ei saa kunagi olla täiesti uus, aga võib alati olla kordumatu ja isikupärane ning kindlasti on oluline loov ja traagiline alge.

Kordumatust siin Os Mutantese ja The Incredible String Bandi kajadega plaadil on otseselt vähe, aga isikupära säilib Devendral ka oma mõjutuste kütkes: teda ei saa kellegagi segi ajada ka siis, kui ta laulab küpsema, madalama, mehisema häälega ning kasutab electropop’i rütme ja süntesaatoreid. «Malal» on loodud oma suletud maailm, kuhu on teistmoodi põnev astuda kui tema noorpõlve sassis tuppa. Valitseb õdus tropicalia-õhkkond, hõljub teatav mõtteline kanep ja lood avavad oma kütkestavust tasapisi, iga kuulamiskorraga, kui te neile neid annate.

Ta võinuks hakata tegema plärisevat americana’t, lihvitud Tom Pettyt või ladina-mõjudega rokenrolli. Selle asemel ta jäi oma boheemituppa, lihtsalt kutsus mõned külalised ja koristas enne pisut.