Indigolapsed - lapsed tähtedelt või ilus vabandus?

Relika Rae. Foto: Erakogu

Väidetavalt on saabunud aeg, kus Maale on tulnud üliintelligentsed ning erilist hoolt ja tähelepanu vajavad lapsed tähtedelt.

Lee Carrolli ja Jan Toberi raamatus olev definitsioon neile kõrgema vaimse tasandiga inimolenditele on selline:

Indigolapsed on need lapsed, kes esindavad uut ja ebatavalist psühholoogilist käitumismustrit, mida pole varasematel aegadel laiemalt täheldatud ega dokumenteeritud. Seda „mustrit" iseloomustavad unikaalsed omadused, mille tõttu kõigil, kes satuvad nende laste mõjuvälja (eriti lapsevanematel), on tasakaalu säilitamiseks soovitav muuta nii omaenda käitumist kui kasvatusmeetodeid.

Ja veel: nimetatud „uue mustri" esinemise fakti eitades kutsume neis lastes esile pettumust ja ebakõla.

Neile iseloomulikud käitumismustrid on sama raamatu järgi järgnevad:

1. Nad tulevad siia maailma, tunnetades enese kuninglikkust (ja tihti nad ka käituvad vastavalt).

2. Nad usuvad, et „väärivad siinolemist", ning on üsna üllatunud, kui teised seda arvamust ei jaga.

3. Eneseväärtustamine ei ole neile mingi probleem. Nad räägivad tihti vanematele, „kes nad on".

4. Neil on raskusi alluda vastuvaidlematult autoriteetidele (sellistele, kes ei pea vajalikuks põhjendada oma nõudmisi ega tunnista valikuvabadust).

5. Teatud asju nad lihtsalt ei tee; näiteks järjekorras ootamine on nende jaoks raske.

6. Neid muserdab see, kui nad puutuvad kokku konservatiivsete süsteemidega, kus loova mõtte avaldamise asemel järgitakse kindlaks kujunenud rituaale ja traditsioone.

7. Nii kodus kui koolis oskavad nad tihti leida olukordadele paremaid lahendusi, mõjudes aga sealjuures sagedasti „süsteemipurustajatena" (kes ei suuda kohaneda ühegi süsteemiga).

8. Nad võivad tunduda suhtlemisvõimetud, kui ei viibi just omasuguste seltskonnas. Kui nende kõrval pole kedagi, kellel on nendega sarnane maailmatunnetus, tõmbuvad nad tihtipeale endasse, tundes, et selles maailmas ei mõista neid keegi. Seepärast on ka sotsiaalsete suhete loomine koolis neile sageli üpris raske.

9. Nad ei reageeri korralekutsumistele, mille eesmärgiks on ähvardada või süütunnet tekitada. (Selliste avalduste suhtes nagu „oota sa, kuni isa koju tuleb ja näeb, millega sa hakkama oled saanud", jäävad nad kurdiks).

10. Nad ei ole eriti tagasihoidlikud teid oma vajadustest teavitama.

Tegelikult on tegemist juba üsna vana ja tuntud teemaga, et aga viimasel ajal on üleval uus jura mingitest kristall-lastest, on minu arvamus järgnev:

Sellised inimesed on alati eksisteerinud. See et, neid nüüd järjest juurde tekib, on loomulik, sest juba ained, mida laste emad on omale igasuguse säilitusaineid jms täis toiduga sisse söönud, muudavad lapsed hüperaktiivseks.

Indigolapsi peetakse mingiks suureks vaimseks evolutsiooniks. Minu arvates on see inimkonna järjekordne samm taandarengu suunas. Hüperaktiivsusele ja tähelepanuvajadusele on antud vabanduseks lihtsalt ilusam nimi.

Mul on kahju vaadata, kuidas mõned mu tuttavad lapsevanemad pööravad oma noorematele lastele rohkem tähelepanu, täites nende kapriise, jättes samal ajal oma vanemad lapsed unarusse, ja seda lihtsalt sellepärast, et nood sündisid vähem saastatud ning vussis ajal.

Lugu, mida kuulata: Evestuse „Halloween".

Video, mida vaadata: Babylon Zoo „Spaceman".