Eestlase au ja häbi

Birk Rohelend

FOTO: Rita Martinson

Eestis on raske aeg. Inimesed jäävad töötuks, narkomaanide arv kasvab, HIV-i nakatunute arv suureneb, kindlustunne üha kahaneb, majandus hoiab peast kinni ja ahastab. Rahvas süüdistab riiki, riik paneb vastutuse rahva peale; vanemad löövad juba noorematele käega ja noored ei austa enam vanemaid.

Põhjus selleks on lihtne: eestlase hingest on ära kadunud au- ja häbitunne. Või esinevad need seal valedes proportsioonides. Mõlemad said kõvasti räsida juba nõukogude ajal, tekkisid valeau ja valehäbi. Needsamad pseudo-tunded käristavad Eesti Vabariigi ajalgi ühiskonda kahele poole kuristikku.


Ühelt poolt teeb seda riigisektori ülemäärane valeau, mis paneb need inimesed tundma, et nad väärivad kümne- (isegi saja!)kordseid miinimumpalkasid. Teiselt poolt vaesema elanikkonna valehäbi, mis kihutab neid SMS-laene võtma, et osta endale vingemat tossupaari, MP3-mängijat või klapiga mobiiltelefoni - kõike seda, mida loetakse elementaarseks, aga mida vaid vähesed saavad endale tegelikult lubada. Ja mille tõttu pankrotistub ainuüksi 2009. aastal 70 000 peret.

Ja siis me viriseme oma noorte kallal. Et miks nad ei tunnusta autoriteete, miks neil puudub motivatsioon ja ettevõtlikkus. Miks nad lösutavad tundide kaupa teleka ja arvuti ees, nosivad krõpse ja kirjutavad üksteise reidikontodesse: "Sa oled värdjas!"

Selles samas lihtsas jadas on need põhjused olemas: kui vanemad ei austa oma riiki, ei austa lapsed vanemaid. Kui vanemad ei häbene oma lapsi, ei häbene lapsed üldse mitte midagi. Kui au ja häbi on kadunud, jääb järele inertne inimmass, kes laseb ennast lükata-tõmmata just selles suunas, kuhu parajasti on mugavam liikuda.

Üleüldse - mis ameteid on veel jäänud, mida võib tänapäeval uhkusega pidada? Riigiametnikud on rahva silmis reeturid, pangatöötajad on vargad, haritlased on luuserid ja kunstiinimesed muidusööjad.

Samal ajal teavad kõik, kui palju on neid, kes on oma varanduse teeninud varastamise ja hangeldamisega, aga kes Eesti riigis on rikas, seda me (vale)austame. Sest me kõik (vale)häbeneme nii hirmsasti seda, kui meil ei ole mullivanni, maamaja ja kolme tõukoera, vähemalt kahte uut autot ja võimalust mitu korda aastas soojal maal puhata. Nii me üritame vähemalt oma ideoloogias hoida nende inimeste hõlma alla - ilmselges lootuses, et see kõik kunagi ka meie osaks saab. Olgu siis näiliseltki.

Ja sellega me annamegi eeskuju. Me ise kinnitame oma lastele, et jah, meie (kogu eesti elanikkond miinus need paljudiskuteeritud 40 000 kõrgepalgalist) olemegi see põhjakiht, see inertne mass, kes kõik ära kannatab, ise sisimas keedes. Et meie väljundideks on keelepeks ja kommentaariumites "ärategemine" - nii me tunneme, et me ei ole päriselt võimetud.

Et meil, massil, on oma salavõim, millega me saame oma riigi ja ühiskonna alustalasid uuristada, kuni kellelgi ei ole enam midagi. Sest haavatud hingel pole motivatsiooni ja kui pole motivatsiooni, pole töötegijat. Aga kui enam töötegijat pole, siis on ju ka poliikud on sunnitud nälga surema! Ja siis me oleme uhked.

http://www.birkrohelend.com/blog

Tagasi üles