/nginx/o/2013/02/19/1583602t1hb095.jpg)
Von Krahli pööning seisis hiljutigi veel täiesti kasutuseta. Seal valitses pimedus, ulgus vilu tuul ja aastakümnete tolmu alla olid mattunud tundmatu lapse luud.
Ivo Reinok: minusse on kuhjunud viha, tunge ja ihasid, millest tahan lahti lasta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd on pööningul uus asukas - Ivo Reinok pani end külmale pööningule ketti ja orjastas iseend. On aeg ori vabastada. Ainult viiel hilisõhtul avaneb käputäiel inimestel võimalus vaadata ekstreemteatrit, kus näitleja koorib vaatajate ees alasti nii ihu kui hinge, ekseldes kartmatult inimsüdame põhjatus pimeduses ja kombates nii enda kui vaataja taluvuse piire.
Ivo, miks sul oli vaja seda lavastust teha, miks laval ja miks pööning?
Tunnen, et mu sisse on 25 aasta jooksul kuhjunud viha, tunge ja ihasid, millest ma tahan lahti lasta, et minna edasi parema ja puhtama inimesena. Proovist tulles tunnen tihti, et negatiivsus jääb sinna maha.
Miks laval?
Tahtsin, et see toimuks inimeste ees, et ka teised saaksid sealt mingi puhastumise kogemuse. Võib-olla see paneb mõtlema paremaks inimeseks olemisele. Muidugi ma tunnen ka, et annan tüki vältel publikule edasi hästi palju negatiivset, aga kokkuvõttes peaks kogemus olema positiivne.
Pööningul on sama külm, kui õues. Kehaline kannatus oli üks osa sinu loomeprotsessist. Oled külmetav kunstnik. Kas selle lavastuse tegemine on sind kehalises mõttes eneseteadlikumaks muutnud?
Üks osa algsest ideest tuleneski teadmisest, et seal on külm, ebameeldiv ja rõske. Kohati, kui kett läheb kaela ümber liiga pingule nii, et ei saa korralikult hingatagi, hakkan hingeldama ja kähisema. Mulle meeldib see päris osa kogu asja juures. Inimkeha on väga paljuks suuteline, väga vastupidav. Muidugi on valus, aga kannatusel on ka kõrged piirid.
Kõige inspireerivam inimene selle lavastuse jaoks on olnud John Frusciante, kelle intervjuukatkeid etenduse jooksul kuuleme. Mis suhe on sul John Frusciantega?
John Frusciante muusikas on alati mingi kurbusenoot või traagika sees. Frusciante on minu jaoks väga tähtis olnud, jagan temaga seda kurbust või melanhooliat. Kuigi tahaks ka sellest üle saada. Ma tahtsin selle tüki kaudu Frusciantest eemalduda. Mul on tunne, et minu enda negatiivsus on kuidagi tingitud Frusciantest. Olen hästi palju tema muusikat kuulanud ja see on hoidnud mind mingis melanhoolias kinni. Ma ei tea, kas sa said aru, mis ma öelda tahtsin...
Sa oled seda lavastust tehes mõelnud palju surmale. Kas see üldse viib kusagile, see surmast mõtlemine? Kas sa tunned, et sul on vaja seda teha?
Sügisel juhtus meil autoõnnetus, õnneks ilma traagiliste tagajärgedeta. Paar päeva hiljem, kui me olime toibunud, tekkist teistsugunr reaalsuse taju. Meil läks väga napilt. Jana turvavöö sai sekund enne õnnetust kinni pandud. Mõtlesin, et kui tõesti oleks läinud teistmoodi, kui turvavöö oleks lahti olnud...
Me olime enne ka rääkinud, et mis siis, kui üks meist surma saab, et kuidas me edasi elaks, mis tunded oleks. Me proovisime juba enne seda õnnetust surma teemaga tegeleda. Ilmselt seetõttu tunnen, et õigem on surmatundega kogu aeg tegeleda, seda meeles hoida ja loomulikuks pidada.
Sellepärast on ka etenduses see surmakapp. See on taotuslik, et pööningul valitseks surmameeleolu, tunne, et surm on alati lähedal. Näen teda ja tema näeb mind. Suhestumine surmaga, et saada üle sellega kaasnevast hirmust. Üks alusraamatuid ongi "Tiibeti raamat elust ja surmast", mida ma praegu loen. See on inspireeriv.
Etendused: 17., 18., 20., 24. ja 25. märtsil kl 22:00 Von Krahli teatri pööningul
Lavastaja ja näitleja: Ivo Reinok
Lava-, kostüümi-,video- ja fotokunstnik: Jana Solom
Pööningule sisenemine Hilpharaka uksest. Uks avatakse kell 21:50 Selga tuleks panna soojad riided ja miks mitte kaasa võtta ka termosega kuuma kohvi või teed.
Hilinejad pööningule ei pääse ning nõrganärvilistele ja lastele etendust ei soovitata.