Uued plaadid

Kuninglik Kvintett Foto: Repro

Kuninglik Kvintett

Ilma naisteta on kurb maailm

(ise välja antud)

Meestelt naistele

Üle 20 aasta tegutsenud Kuninglik Kvintett koosneb Eesti Rahvusmeeskoori endistest ja praegustest lauljatest ning on kindlasti kõrgeima tasemega kodumaine meeslauljaist koosnev vokaalansambel. Viisik seadis alustades eeskujuks King’s Singersi ning esitab sedalaadi klassikalisele häälekoolile toetuvat kergemat repertuaari tänini. Naistepäeva eel ilmunud plaat ongi mõeldud esmajärjekorras naistele, sisaldades romantilisi laule eesti heliloojatelt (eelkõige Raimond Valgrelt) ja välismaistelt autoritelt. Fantaasiarikkad seaded on kirjutanud ansambli kunagine eestvedaja dirigent Erki Pehk ja helilooja Aarne Männik. Joosep Sang

Hinne ****

Machine Head

Machine F**king Head Live

(Roadrunner)

Tõsiste meeste töö

Slashile kuuluvad kuldsed sõnad, et kui tahate mõnda bändi tundma õppida, kuulake nende laivalbumeid. Kontserdi «vaatamine» on mugav ajaviide, kontsertplaadi kuulamine nõuab tõsist tööd. Machine Headi laiv esitab kuulajale kõrgeid nõudmisi, aga tasub vaeva korralikult. Kahetunnine topeltalbum sisaldab salvestusi tuuri kontserditelt, set-list iseloomustab tüüpilist Machine Headi show’d, soliidset rõhku pannakse värskema stuudioalbumi lugudele. Robb Flynn ja Phil Demmel veavad etendust tõhusa tandemina, pröökamises toetab publik. Tervet plaati korraga kuulata käib muidugi üle jõu, tervislikum on lood nädala peale ära jagada. Mina võtan kõigepealt «Locusti», «The Blood, The Sweat, The Tearsi» ja kindlasti «Halo», kõik need kümme minutit tuld ja higi. Mart Juur

Hinne ****

Offshore

Bake Haus

(Big Dada)

Säbrused biidid

Šoti noorelt surnud biidimeistri Ewan Robertsoni kõlapilt on liivapaberiga üle lastud, iga nurga tagant üllatav ja ebastabiilne. Ewan sobinuks Flying Lotuse plaadifirma Brainfeeder hõlma alla, kus hinnatakse eksperimentaalset instrumentaalsust. Mitte nagu iga sekund ilutulestikku plahvatav Rustie. Pigem võrreldav Hudson Mohawke’iga, aga siis jälle viskab hullusärgi selga ja hakkab oma lõhestunud isiksusega rahmeldama. Midagi sarnast juhtuks, kui Oneohtrix Point Never teeks hiphoppi. Hiphopi vaib ja essents ujub ka Offshore’il, ent mingi hoovus viib selle üle võlli. Lisatud on 8bit-saunde ja perkussioonidega on meeldivalt kaua vaeva nähtud. «Bake Haus» pidi olema väike osa sel aastal ilmuvast pikast plaadist. Niilo Leppik

Hinne ****

Young Dreams

Between Places

(K. Dahl)

21. sajandi Beach Boys

Kogu aeg võrreldakse kõike meloodilist popis ­Beach Boysiga. Seda on mugav teha ja eks nad olid mingi teenäitaja ka. Harva on see võrdlus nii möödapääsmatu ja näkkukargav kui Norra linna Bergeni grupi debüütalbumi puhul. Mõjutused on varjamatud, aga mitte ühesed. Võiks isegi öelda, et harva on Beach Boysi vaimu nii retrovabalt edasi antud. Päikeselised minisümfooniad kõlavad 21. sajandi, mitte 60ndate loogika järgi. Asi pole isegi selles, et harmooniad on loodud elektroonika ja moodsa stuudio võimaluste abil. Faktuur on teine, elektroonilised kihid on konkreetsed ja selged, aga liiguvad üsna pikkades lugudes (pooled palad on 6–10 minutit pikad) läbi keerdkäikude ekstaasi poole, ja katkev rütmistruktuur loob mustreid bebop’ist burundi beat’ini, mida kasutasid postpunkgrupid Bow Wow Wow ja Adam And The Ants. Kodulinn Bergeni skeenega (Röyksopp, Annie, Erlend Oye jt) ühendab Young Dreamsi aga ruumiline saund, kus ainult öine taevas on piiriks. Valner Valme

Hinne ****

Angie Stone

Rich Girl

(SRR)

Rikas Angie

Rikkus, millega Angie Stone uuel plaadil uhkustab, on iseseisva naise ja kunstniku pauer ja atitüüd, mitte too roheline ja krabisev, mida 30 aastat laval seisnud neosoulidiival on kahtlemata samuti rohkem, kui ta jõuab kulutada. «Rich Girl» on rikas ka muusikalises mõttes – paks bass, krõbe kitarr, mahlakad klahvid ja lopsakad taustvokaalid, troonivast soolohäälest rääkimata. Siin on seda, mis elusas soulis olema peab ja mida sünteetilises rnb’s on aina vähem. Erykah Badu, Jill Scott või D’Angelo on kahtlemata veel naturaalsemad ja veel rohkem soul, aga isegi kui see plaat pole otsast lõpuni tähtteos, on siin siiski hiilgavaid träkke, nende hulgas nakatava tantsugruuviga «Backup Plan» ja «Livin’It Up», aeglased jämmid «Proud Of Me» ja «Rich Girl» ning Janet Jacksoni laadis koketne poplugu «First Time». Joosep Sang

Hinne ****

Emilia Mitiku

I Belong To You

(Warner Bros)

Kohvikupidajatele

1998. aastal vallutas Eestit erakordselt vihmane suvi ja Euroopa raadioid Emilia hitt «Big Big World». Vihm on ka kõiki järgnevaid suvesid kimbutanud, aga Etioopia ja Rootsi verd Emilia pole tabelitippe enam ohustanud. Vaevalt ka tema viies album midagi muudab, kuigi 90ndate lõpus suurde maailma eksinud pisikese Emiliaga pole Mitikul enam midagi pistmist. Album on suuresti tapeet, sobides kenasti peenematesse kohvikutesse ja naistepäeva kingikottidesse. Vahel on ju tore end kujutleda ilusasse õhturiietusse svingima ja kuulama, kuidas Emilia omaloomingu hulgas ka selliseid üldtuntud laule nagu «Zou Bisou Bisou» ja «Dream A Little Dream» kaverdab, aga siis tekib vägisi vaimusilmas pilt koristamata kohvikulaudadest ja liiga suurest arvest. Viisakamate koosviibimiste taustamuusikaks aga kindel valik. Silvia Urgas

Hinne **

John Grant

Pale Green Ghosts

(Bella Union)

Ilul on midagi viga

Kunagise ameerika indibändi Czars liider John Grant pöörab oma teisel sooloalbumil jälle uue lehekülje ja selleks sõitis ta Islandile, kus albumi produtseeris sealsete tantsupopieksperimentaatorite GusGus liige Biggi Veira. Muidugi siis kuuleme me debüütalbumi americana ja soft-rock’i asemel tech-house’i, punk-iseloomuga IDMi, ülekeeratud programmeeritud rütme, kajadega sünte, huligaanset elektropoppi, põhjani basse ja dub-efekte, see kõlab täpselt nagu GusGusi album, kus laulab Daniel Haraldssoni asemel John Grant. Kuna lood on aga kirjutanud Grant, tähendab tervikpilt elektroonika peal ingellikke, ülevaid meloodiaid, viiuliliustikke ja crescendo’sid ning ohtralt roppu, kibestunud, ent siiski humoorikat sõnumit. Granti emotsionaalne bariton sobib keskmises tempos elektropopiga võrratult, ainsad ebakõlad tekivad paaris ballaadis, kus võetakse välja naturaalkitarr. Välditud on trubaduurlikku paatost à la Richard Hawley ja kommertslikuma elektropopi siledust. Valner Valme

Hinne ****

Wu-Block

Wu Block

(eOne)

XXL riimid elavad

Album pole päris see Wu-Tang Clan, keda hiphopisõbrad mäletavad. See on koostöö Wu-Tang Clani allesjäänud liikmete ning teise idaranniku rühma, hardcore-meeste D-Blocki vahel. Enesehinnang ja lood on albumil sarnased kui 90ndatel, kuid aeg on edasi läinud, mis ei paista Zoo Yorki aukodanikele mingi küsimus olevat. Relvad, narkootikumid, huumor ja libud on siiani teema, mis peegeldab Wu liikmete endiselt sotsiaalselt meelestatud vennaskonna igapäevaelu, mille üle virisemise asemel pigem riime ja ajalugu kirjutatakse. Loomulikult pole albumil enam sama autentset hiina kung-fu kultuuri ja mütoloogiat müstifitseerivat kontseptsiooni kui 90ndatel, kuid Ghostface Killah, Method Man, Cappadonna ja Raekwon riimivad endiselt kurjalt. NYC veenides voolava tõelise hiphopimeki annab lugu «Cocaine Central». Produktsioon on toores, kogu materjal tõsiselt kodukootud vahenditega salvestatud. Ilmselt teeks Ghostface enne üledoosi, kui lubaks Wu-Tangi albumi mingi uue kooli tehnika ja autotune’iga salvestada. Kuigi albumit kuulates võib jääda pealiskaudne mulje, et tüübid oleksid justkui State Islandile eluks ajaks kinni pandud, räägib «Drivin’ Round» (featuring Ghostface Killah, Sheek Louch, Masta Killah, GZA ja Erykah Badu) selle kohta kogu tõe. Risto Kozer

Hinne ***

Dido

Girl Who Got Away

(Sony)

Rahulik tõmblemine

Sajandi alul sai selle briti lauljatari häält regulaarselt kohata seriaali «Roswell» algusmuusikana, mis oligi artisti läbimurdeks. Harukordselt pika nominatsioonide ja auhindade nimistuga Dido on nelja-viieaastaste intervallidega radaril vilkunud. Kaks tema esimest albumit olid Suurbritannias hittideks, millest ei saanud mööda vaadata, müües miljoneid eksemplare. Eelmisel albumil «Safe Trip Home» (2008) aga nii hästi ei läinud. Ka neljandal plaadil on nostalgiline didolik rahu hõng. Tema vahetus, isegi lihtsus, paneb inimesi kuulama. «Let Us Move On’i» on ta kaasanud tõusva räpitähe Kendrick Lamari, tulemuseks meeldejäävaim lugu plaadil. «Every­thing To Lose» toob kontrastiks trance-sugemed koostöös saksa DJ ja produtsendi Armin Van Buureniga. Plaadil teeb kaasa teinegi eurodance-meister, Benny Benassi, lisaks on aidanud tipp-produtsendid Greg Kurstin, Jeff Bhasker jt. Kui Dido võib muidu mõjuda uimasena, siis eripalgelised koostööd vürtsitavad plaati. Spetsiifiline hääl ja rahulik softpop-stiil ei ole igaühele, aga Dido on sel alal siiski klass omaette. Liisa Koppel

Hinne ***