/nginx/o/2009/05/07/175183t1hda79.jpg)
Meremees sõltub soodsast mereilmast nagu kala veest ning vahel võib õigeaegne hoiatus päästa koguni elu. Kuidas käib ilma prognoosimine ja kui pikalt ette antud ilmateadet saab usaldada uurisime Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudist (EMHI). Vastab Eesti ilmaennustuse grand lady, ilmaprognooside osakonna juhataja Merike Merilain.
Eesti jääb aasta jooksul valdavalt Atlandilt pärit tsüklonite teele. Tsüklonis ehk madalrõhualas pöörleb põhjapoolkeral õhk vastupäeva ümber selle keskme ja nii sõltub tuule suund ja kiirus sellest, milline tsükloni osa meid parasjagu katab. Asja teevad keerulisemaks veel frondid, mis eristavad soojasid ja külmasid õhumasse ja mille üleminekul tuule suund ja kiirus muutub väga lühikese aja vältel. Üldjuhul on aga tsüklonite liikumisteed prognoositavad. Väikestele tuule abil liikuvatele alustele võib sageli muret teha hoopis tuule puudumine, mis suvel ja ka muul aastaajal kõrgrõhualaga kaasaskäiv sage ilmanähtus. Siis tuleb arvestada kohalikke tingimusi ning igas väikses abajas võib tuule suund sootuks erinev olla.
Kuidas ajalooliselt mereilma prognoositi, millal hakati teatama ilmaennustusi?
Teatavasti kuulub algse mereilmateenistuse loomise au Atlandil briti viitseadmiralile Robert Fitzroy'le (1805 - 1865), kes 1854.aastal määrati praeguse inglise ilmateenistuse (UK Met Office) eelkäija juhiks. Uus asutus pidi tegelema mereilma andmete kogumisega, kuid väga oluliseks sai Fitzroy nõue panna igasse sadamasse õhurõhu mõõtmiseks baromeeter, mida siis meeskonnad pidid enne merele minekut jälgima.
Esimene ilmaennustus publitseeriti 1860.aastal ning järgnevail aastail loodi telegraafisüsteem, mis edastas tormihoiatused sadamaisse ja keelas kalureil merele mineku, kui torm oli tulekul.
Admiral Fitzroy mälestuseks kannab endine mereilma piirkond Finisterre (Biskaiast läänes) alates 2002.a. Fitzroy nime.
Eesti ilmaennustuse ajalugu algab tsaariaja Tartu ülikoolist ja pioneer selles vallas oli Boriss Sreznewski (töötas aastail 1894-1918). Eesti Vabariigi ilmateenistuse alguseks võib lugeda 18.maid 1919, mil Tallinnas loodi Mereobservatoorium ning sama aasta suvekuudest pärinevad ka käsud ilmade ettekuulutamise kohta.
Kuidas käib ilma prognoosimine, millistest allikatest saab EMHI oma info ja kui tihti?
Kaasaegse ilmateenistuse alustaladeks on tihe automaatjaamade võrk, tuuleinfo on neis praktiliselt reaalajas ja tunnise intervalliga on andmed kuvatud ka EMHI kodulehel www.emhi.ee. Reaalajas ilmaandmeid edastab Euroopa ilmasatelliidisüsteem EUMETSAT (www.eumetsat.int) ja kaks meteoradarit Tallinn-Harkus ning Viljandimaal Sürgaveres. Üks kord ööpäevas saab Harkust ka aeroloogilisi andmeid, mis näitavad meie kohal olevat atmosfääriseisundit kuni stratosfääri alumise piirini. Ilmaennustamine käib aga ilmamudelite abil, mille lähteandmed on needsamad reaalajas tehtud vaatlused. Globaalmudelid ennustavad ilma ette suurel territoorimumil (tavaliselt tervel poolkeral) ning neid jooksutatakse 2-4 korda ööpäevas ja prognoos ulatub kahe nädalani. EMHI kasutab ECMWF (European Centre Medium Weather Forecast) mudelit, mida uuendatakse kaks korda ööpäevas. Võrgus on igaühele kättesaadavad USA riikliku ilmateenistuse NOAA mudeli baasil tehtud väljundid. Need on sünoptikutel ka tavaliselt üle vaadatud, kuid prognoosi koostamisel lähtume ikkagi ECMWF mudelist.
Eesti oma ilmamudeli HIRLAM arvutused on igaühele vabalt kättesaadavad ja arvutused tehakse automaatselt 4 korda ööpäevas 54 tunniks ette. Neid tuulevälju peaksid Eesti vetes seilavad väikesed alused hoolega jälgima.
Kui pikalt ette saab Teie hinnangul mereimateadet usaldada?
Pikim mereilmateade, mis üleilmseid kanaleid pidi ka EMHIsse jõudis, pärines Saksa Ilmateenistusest (DWD) ja see kehtis 5 ööpäevaks. Selliseid pikki tekstipoognaid pole enam viimastel aastatel näha olnud, sest ilmamudelid nii nädalaks kui isegi kuni 14 ööpäevaks on igaühele võrgus kättesaadavad.
Täies mahus artiklit loe www.ajakirinavigaator.ee või ajakirja Navigaator viimasest numbrist.