/nginx/o/2013/03/05/1619628t1hcb06.jpg)
Teadlased tegid lõpuks kindlaks, mis tõi kaasa tsepeliin Hindenburgiga aset leidnud katastroofi – staatiline elekter.
Tsepeliin Hindenburgile sai saatuslikuks staatiline elekter
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rohkem kui 70 aastat tagasi reisiti tsepeliinidega üle Atlandi ookeani, edastab Yahoo News.
Alus Hindenburg hävines 6. mail 1937. aastal kui maandus USAs New Jerseys Lakehurstis. Õnnetus nõudis 35 inimese elu ning umbes 100 inimest said kannatada.
USAs Texases San Antonios asuva Southwest Research Institute teadlased uurisid Hindenburgi õnnetust uuesti ning tegid katse, imiteerides õnnetust.
Jem Stansfield ja ta kolleegid valmistasid mitu tsepeliini mudelit, mille peal kontrolliti ka seda, kas õnnetuse võis põhjustada pommiplahvatus või kuumenenud värv.
«Õhulaevale sai saatuslikuks äikesest tingitud staatiline elekter. Tsepeliini alumiiniumsõrestik võis katki minna ning vesinik lekkis ventilatsioonišahti. Vesinik segunes õhuga ja tekkis kergelt plahvatav gaas. Alus maandus pärast äikesetormi ning maandumispaigas oli staatilist elektrit, mis tekitas plahvatuse,» selgitasid uurijad.
Tsepeliin Hindenburg tegi esmalennu 1936. aastal. Enne hävinemist tehti selle alusega kokku 50 üle-Atlandi lendu.
Hindenburg LZ-129 ja ta sõsaralust LZ-130 peeti oma ajastu tehnoloogia kõrgsaavutusteks. Samas oli nendega ohtlik lennata, kuna täiteaine oli vesinik. Heeliumi tootmine oli siis alles algusjärgus.
Hindenburgi pikkus oli 245 meetrit, läbimõõt 41,2 meetrit, kaal 215 tonni ja maksimumkiirus 135 kilomeetrit tunnis. Reisijaid mahtus pardale kuni 72 ning meeskonna suurus oli kuni 61 inimest.