Vaesed roomlased sõid enamjaolt hirssi

FOTO: Wikipedia.org

Vana-Rooma mosaiikide järgi võib arvata, et impeeriumi elanikud sõid hästi, kuna piltidel on alati laual väga erinevaid roogi.

Tegelikult toitusid mitmekülgselt vaid jõukama klassi esindajad, vaesemad pidid läbi ajama vähemaga, kirjutab Live Science.

Uuring näitas, et vaesemasse elanikkonda kuuluvate roomlaste põhitoiduks oli hirss.

Sellele järeldusele jõuti roomlaste skelettide uurimisel.

«Me ei teadnud kuigi palju nende elust, kuid inimjäänuste biokeemilise analüüsi abil saime vastuse,» sõnas Lääne-Florida ülikooli antropoloog Kristina Killgrove.

Tänapäeval rõhutatakse, et Vahemere menüü on tervisele väga kasulik, kuna selles on oliivõli, kala ja pähkleid, mis aitavad südamehaiguste teket ära hoida.

Vanas-Roomas aga sõltus toitumine sellest, millisesse sotsiaalsesse klassi sa kuulusid ning millises paigas elasid.

Iidsed tekstid paljastavad, mida söödi Vana-Rooma pidudel. Jõukad said endale lubada puu- ja juurvilju ning mereande. Tavapäraselt koosnes pidusöök mitmest käigust.

Samas ei räägi iidsed tekstid kuigi palju vaeste ja orjade kohta, kes moodustasid 30 protsenti elanikkonnast.

Killgrove`i ja ta kolleege huvitasid eelkõige vaesema kihi esindajad, kes ei olnud orjad.

Vastuse saamiseks uuriti Rooma kahelt surnuaialt pärit 36 Rooma impeeriumi ajal elanud isiku jäänuseid. Casa Bertone surnuaed asus otse linnamüüri juures. Teine Castellacio Europarco aga eeslinnas.

Uuritud skeletid pärinesid 1. – 3. sajandist pKr. Siis elas Roomas ja selle eeslinnades 1 – 2 miljonit inimest.

Tegemaks kindlaks, mida roomlased sõid, analüüsiti luudes leiduvaid süsiniku ja lämmastiku isotoope.

Süsiniku isotoopide järgi on võimalik teha kindlaks, milliseid taimi inimene sõi. Näiteks nisu ja oder kuuluvad C3 taimede gruppi. Nende fotosüntees on erinev C4 taimedest nagu hirss ja sorgo.

Fotosünteesi erinevus tekitab erinevaid süsiniku isotoope. Kui teatud taimi süüa, siis nende isotoobid jäävad luudesse. Lämmastiku isotoobid näitavad, millist tüüpi proteiine inimesed sõid.

«Leidsime, et roomlased sõid väga erinevaid toiduaineid, samas olid need enamjaolt kohalikud. Roomas elanud sõid näiteks vähem kala kui seda sõid ranna alade elanikud,» selgitas Killgrove.

 Ka Rooma elanikud jagunesid kahte gruppi, kui lähtuda söömisest. Casa Bertone mausoleumi maetud sõid vähem hirssi kui need, kelle matmispaik oli tavalisel surnuaial.

Samas aga eeslinnas asuvale Castellacio Europarco surnuaiale maetud roomlased sõid rohkem hirssi kui need, kelle matmispaik oli Casa Bertones.

Teadlaste sõnul näitab selline söögivahe, et Casa Bertonesse maeti jõukama kihi esindajad, kes said endale rohkem ja paremat sööki lubada.

Killgrove´i sõnul seisab vanades tekstides, et hirss oli eelkõige loomasöök või seda söödi nälja ajal. Samas aga näitas nüüdne uuring, et suure osa roomlaste menüü koosnes hirsist.

Uurija selgitusel leidsid nad ka ühe inimjäänuse, mille uurimine näitas, et ta menüü koosneski enamjaolt hirsist. Tegemist võis olla sisserändajaga, kes tuli natuke enne oma surma Rooma alalt, kus hirss oli põhitoiduaine. Ta võis jätkata Roomas hirsi söömist vanast harjumusest.

«Rooma impeeriumi kohta on palju õppida. Kuigi jõuka ülemklassi kohta on üsna palju teada, siis alamklassi kohta informatsiooni napib. Skelettide uurimine annab võimaluse saada informatsiooni inimeste kohta, mis puudub ajaloolistes tekstides,» selgitas uurija.

Tagasi üles