Uued plaadid

Khatia Buniatishvili Chopin (Sony) Foto: Repro

Klaverit Gruusiast

Noore gruusia pianisti Khatia Buniatishvili albumil on üks Chopini muusika valikkavu: «Teine klaverikontsert» koos Paavo Järvi ja Orchestre de Paris’ga, pianistide suur lemmik «Ballaad nr. 4», klaverisonaat kuulsa leinamarsiga, milles on Khatia esituses rohkem elu kui teispoolsust, ja mõned väiksemad lüürilised palad – kõik paljude pianistide interpreteeritud lood, milles Buniatishvili leiab omalaadseid lahendusi.

Khatia erksas karakterite mängus on närvilist kiirust ja väljapeetud vaikust ning kogu aeg püsib väike salapära. Plaadi sissejuhatuseks saab vaadata nostalgiastiilis videot kaunitari teekonnast mööda armastuse jälgi – süütud haprad sammud, ärasõit ja teelolek, raagus puud ja nukker taevas. Igavesti noor ja kurb, tunnetesse uppunud unistus ja melanhoolia helides.

Tiia Teder

Khatia Buniatishvili

Chopin

(Sony)

Hinne 4
--------------
Ela, rokenroll, hästi

Ela, rokenroll, hästi, laulis Tõnu Trubetsky. Kolme duuriga võib korda saata suuri asju, nagu tõestas Chuck Berry. Kui otsid head riffi, võib see tulla ka une pealt, teab Keith Richards. Kid Rock kipub mõnikord riffide ja duuride vahele lõksu jääma, helgeid momente leidub ometi talgi. «Chickens In The Pen» pole just AC/DC, «Let`s Ride» pole Aerosmith, «God Save Rock’n’Roll» pole ZZ Top, aga kindlasti pole ükski neist Tanel Padar & The Sun.

Mart Juur

Kid Rock

Rebel Soul

(Atlantic)

Hinne 3
--------------
Veel kontrollitav mürgel

Aasta oli 2006, kui üks hääldamatu nimega Tartu bänd esines Tallinnas verivärske klubi Juuksur avamisel ning mängis välja ehk ühe parimatest elamustest, mis nende müüride vahelt mõne järgneva aasta jooksul kaasa võeti. Aastaks 2013 on Wrupk Urei end tõestanud fantastilise laivbändina ja kui nende eelmine album «Kõik saab korda» vihjas, et seda kontserdimaagiat suudetakse ka helikandjale kammitseda, siis «Teahupoo» tõestab ja kinnitab seda mitmekordselt.

«Teahupoo» nõuab kuulamiseks sobivat meeleolu, ja kui võimalik, siis eredat päikest akna taha. Siinne muusika, mis mänglevalt keksleb eri stiilide ja seisundite vahel, on samal ajal mõtlik ja rajult mürgeldav jazz, rock, funk, disko, mis iganes veel. Ja siis kui tundub, et kohe lendab see mürgel kontrolli alt välja uutesse kõrgustesse, astutakse samm tagasi ja tõmmatakse hoog maha. Aga võib-olla ei peaks.

Kaarel Arb

Wrupk Urei

Teahupoo

(ise välja antud)

Hinne 4
-----------------
Populaarne klassika

Kogumik «Classical 2013» rõõmustab tuntuimate ja armastatuimate paladega muusikaajaloost, mida esitavad parimad interpreedid tänapäeva kontserdilavadel: Marta Argerich mängib Beethovenit, Philippe Jaroussky laulab Vivaldit, keelpillikvartett Artemis esitab Schubertit, Angela Gheorghiu Puccinit. Nimekirja võiks jätkata pikalt. Salvestusi on nii eelmisest aastast kui juba ajaloolisi – Otto Klempereri dirigeerimisel kõlav Beethoveni «Fidelio» avamäng pärineb aastast 1962.

Kogumik on kaaslaseks klassikalise muusika armastajale, kes otsib lõõgastavat elamust. Soovida jätab liiga suur rõhk klassikalis-romantilisel perioodil. 20. sajandi helitöid kohtab vaid üksikuid, rääkimata elavate heliloojate teostest – kahest CDst koosneval albumil vaid kaks teost. Pettumust valmistab ka see, et mõnest teosest mängitakse vaid katkend, mistõttu jääb muusikaline mõte poolikuks. Suurepäraste esituste ja ilusa muusikaga on see aga heaks teejuhiks klassikas.

Maris Pajuste

Erinevad esitajad

Classical 2013

(EMI)

Hinne 3
-------------
Mõtlikud biidid

Nosaj Thing on California biidimees, kes ragistanud nii witch-house-rööbastel kui üldse tumeda erootilise fooniga rägastikes. Vahel hüppab mehe musas välja ka glitch-hop. Viimasel ajal on abikäe andnud ka Kendrick Lamarile ja Kid Cudile. Nõutud abimees produtsendina, keda karjääri algul võrreldi Flying Lotusega. Nosaj on palju ühtlasem, tema muusikas on vähem kihte kui Lotusel, aga meeleolud on tõesti sarnased siiani.

Võib mõjuda taustamusana, chill-lounge vms. Varem pole Nosaj vokaliste kampa võtnud, kuigi remiksinud on ta näiteks Portisheadi ja The xx-i. Plaadil teeb häält Kazu Makino loos «Eclipse/Blue», mis on kihiline ja laugelt liuglev tänu Kazu harmooniatele ning all hoogu andvale sündimeloodiale. Toro Y Moi laulab palas «Try», millel on paks uppuv alatoon ning Toro andeks paluv hääl annab veel viimaseid lootusi ellujäämiseks: clamscasinolik r&b. Mõtlik ja õhuline album.

Niilo Leppik

Nosaj Thing

Home

(Innovative Leisure)

Hinne 3
-----------------
Õudselt ilus rokk

See on meilgi ülihästi tuntud Soome rockansambli kaheksanda, omanimelise albumi kordusväljaanne, kuhu lisatud lugusid, ning võin vaid kujutleda, milline möll käis mullu oktoobris Tallinna Rock Cafés, kus bänd tuuri raames üles astus. Rasmuse muusika on endiselt – nagu vihjab tahtmatult plaadifirma nimigi – universaalne, ja pipart nende keelele, kes väidavad, et kui miski kõlbab kõigeks, ei kõlba see millekski. Pesupulbrile kehtiv üldistus selle bändi muusikaga ei sobi.

Mis sest, et plaadil kõlavad maailmavalust kantud, elulise sõnumiga laulud klapiksid kõik isegi Eurovisioonile. Ning nagu ikka, läbib neid vägagi kaasalauldavaid ja soomlaste kohta hämmastavalt heas inglise keeles esitatud laule tume eksistentsiaalne jutt. Pole ka ime. Kui olete õudusfilmide fänn, siis leiate solisti Lauri Ylöneniga kähku ühise keele. Juttu jätkub kauemaks eriti siis, kui hakkate analüüsima Kubricki «The Shingingit». Kontrollitud.

Verni Leivak

The Rasmus

The Rasmus. Tour Edition

(Universal)

Hinne 5
--------------
Kuum jahedus

Los Angelese vennad Andrew ja Daniel Aged sõidavad oma esimesel pikal plaadil (enne ilmunud kolm EPd) moodsa aeglase, lunaatilise rnb kiiluvees, mida on meile juba pakkunud How To Dress Well, Miguel jpt: selle alus on 80ndates, siin on jooni Prince’i mahedamatest paladest, ka Sade unistuslik soul või Michael Jacksoni vesisemad lood on kahtlemata selle muusika DNAs sees ning üldistavalt tähendab see värsket smooth-soul-vormis vastust Usherile või R. Kellyle.

Põhjus, miks seda kommertsist häbenematult varastavat areaali nimetatakse indie-rnb’ks, peitub aga selles, et pisut kummitusliku atmosfääriga ning kompuutris ProToolsi abil tuletatud sordiinialust rnb-saundi ei eksistiks sel kujul ilma vahepealse hauntoloogia ja muu psühhoanalüütilise muusika võidukäiguta. inc. on rõhutatult venitatud ja leige, kuid siin on tasaseid torme ja vere kohinat.

Mõnigi pala kõlab nagu varane Seal remiksituna Caretakeri poolt. Väänatud popp. Samas hoitakse jahedat cool’i ega pritsita üle sämplite ega efektidega. See on uuenduslik rnb, mis on filtreerinud äärmise meelevaldsusega allikaid minevikust, jätnud neist kontuurid ja värvinud need oma värvidega.

Valner Valme

inc.

No World

(4AD)

Hinne 5
---------------
Varu-Radiohead

Sisuliselt järjena Radioheadi liidri Thom Yorke’i seitsme aasta tagusele soolodebüüdile «The Eraser» tekitab «AMOK» eelkõige küsimuse, mida on siin sellist, mida Radioheadiga ei saanud teha, sest aatomid kostavad loogilise järjena viimatisele Ra­dioheadi albumile «King Of Limbs» üle-eelmisest aastast, ehkki siin bändis on bassil Flea, trummidel Becki bändi mees Joey Waronker, lisalöökriistadel Red Hot Chili Peppersi ja David Byrne’i abiline Brasiiliast Mauro Refosco ning Radioheadi produtsent Nigel Godrich muljub elektroonikat ja produtsendihoobi.

Tekstuur on võrreldes «Kingiga» hakitum, R-headi äsjaavastatud sujuv gruuv on lõhustatud imepeeneks glitch-funk’iks, ka uljamate meloodiatega «AMOKi» lood on arranžeeritud elektrooniliseks kammerpopiks ning meie aja ja popi tunnusjoonena moodustavad äärmiselt väljamõõdetud ja läbipõimitud rütmistruktuurid afrobiidi mustreid, millest on stiliseerides stiihia välja imetud. Yorke’i vokaal, mis viimatistel emabändi albumitel on võtnud ka soulilaulja maneere, on sel plaadil eriti eemalolev. Sel distantseeritud muusikal on oma geomeetriline ilu nagu tippdisainil.

Valner Valme

Atoms For Peace

AMOK

(XL)

Hinne 3
-----------------
Mitut moodi eestimaine

Vabariigi 95. sünnipäeva puhul ilmunud plaat on tervikuna võttes mixed bag, kui kasutada kaasaegset lingua franca’t. Läbisegi on isamaa järele õhkavad lood (pateetiline ühislaul «Isamaa ilu hoieldes», Tõnis Mäe «Ilus oled, isamaa» jt), subjektiivse sisekaemusega laulud (Bonzo «Ingel lendas ära» ning «Mees ja jumal»), värsked raadiohitid (Lenna «Kogu tõde Jüriööst» ja «Mina jään»), RO:TORO polkad ja labajalad ning muu kraam.

Ka arranžeeringud on mitmest puust, ulatudes Tõnis Kõrvitsa vanamoodsusest Ülo Mälgandi ja Ülo Kriguli kohati teravalt hammustava džässilikkuseni. Plaat on kui assortiikarp, kust igaüks saab oma lemmikud välja noppida.

Kõik kommid võrdselt magusad ei ole, Tallinna Ülikooli Meeskoori kaasamine teeb plaadile rohkem kahju kui kasu ning emblemaatiline «Isamaa ilu hoieldes» mõjub kui stuudios taaslavastatud öölaulupidu. RO:TORO instrumentaalid on esitatud haarava energiaga, kuulama panevad ka kõik Bonzo lood, sealhulgas kurioosne bluusversioon «Saaremaa valsist».

Joosep Sang

Politsei- ja Piirivalveorkester,

Birgit Varjun, Bonzo, Lenna Kuurmaa,

Mikk Dede, RO:TORO, TÜ Meeskoor

(PPA)

Hinne 3