Nädala plaat: relvaks tal kitarr

Johnny Marr Foto: promo

Johnny Marr

The Messenger

(Warner)

Hinne 3

Põhimõtteliselt võib seda plaati võtta kui keskeakriisi vilja. 49-aastane mees, kes viimati punkis noortega (The Cribs), keda aga juba tema oma nooruses nimetati geeniuseks ja kitarrijumalaks, kes koos Morrisseyga kirjutas The Smithsi surematud lööklood, teeb nüüd endale nagu varase juubelikingi esimese sooloplaadiga, millel kõlava muusika iseloom vaatab tagasi 70ndate lõpu ja 80ndate postpungi ja indiroki hiilgeaegadele, ka 70ndate poppungile (Buzzcocks), art-rock’ile ja igasugustele omal ajal uuenduslikele kitarripopi käsitlusviisidele.

Osalt kõlab plaadil muusika, mis inspireeris Marri ennast, teisalt kostab see täna, nagu mõni järjekordne noor bänd üritaks Smithsi teha, ja päriselt ei õnnestuks, kuigi kitarrist on andekas ja lood hoogsad.

Ainult et mingit keskeakriisi ei ole, vastupidi, on oma eluga ja elutööga rahulolev inimene, kes teeb täpselt seda muusikat, mis talle meeldib. Tal ei ole vaja midagi tõestada, ta oli juba 25-aastaseks saanuna jätnud popmuusika ajalukku priskema jälje, kui enamik kitarriste terve eluga suudab.

«The Messenger» võib olla pettumus tulihingelistele Smithsi-fännidele, kelle jaoks ka Morrissey soolokarjäär on alla käinud, sest unikaalse Smithsi helimaailma kõrval kõlab «Messenger» tavalise, kuigi toreda poprokina.

Samas ei oleks sellist plaati teinud keegi teine, see on otsast otsani Marr. Tema ühtaegu meloodilist ja sõjakat mängutehnikat ei ole kerge järele aimata. Marr on plaadi ka ise produtseerinud ning saund on lärmakas ja kõlapilt nudimata, Marr kui kitarrikangelane oma ülevõimendatud kitarriga võtab sisse arhetüüpse arrogantse rokkari poosi – ja loomulikult see töötab Marri puhul. Esiteks on see tal geenides, teiseks sel kujul on ta selle kuvandi ise loonud, kolmandaks ei tule talle teha mingit allahindlust, sest ta on parimate päevade vormis.

Aga siin ilmnevad ka nõrgad küljed. Oma lõbuks tehtud plaat võib see olla, aga Marr on ise lati nii kõrgele seadnud, et temalt oodanuks rohkemat kui vinget rokialbumit. Pärast Smithsi on Marr olnud paljude koosluste unistatud aukülaline. Hiline Talking Heads, M People, Bryan Ferry jpt on temaga koos töötanud.

The The’s ja Electronic’us oli ta üks põhijõud, Modest Mouse’is, Cribsis tooniandev osaline, Pet Shop Boysis on ta juba ammu sisuliselt kolmas liige, ta on aidanud isegi Girls Aloudi. Smithsi pärand ja Marri otsinguline loomus lubanuks loota, et esimesel soolokal võtab ta teisiti vabalt, kui ta seda siin teeb – mitte pelgalt ei teosta lõdva randmega heatujulist, ent üheselt määratletavat muusikat, vaid kirjutab kogu oma kogemuse kokku suureks, uueks ja üllatavaks albumiks ja astub sammu edasi. Aga seda oleks idealistlik tahta.

Praegune plaat on täiesti okei ja leidub murdjaid nii jalgele kui südamele: «Upstarts», «Sun And Moon» jt. Ja võib-olla on see plaat nagu keskmine sõrm ülemõtestatud kontseptuaalsele, tähendustega laetud intellektuaalpopile.

Õigus jah, Marr laulab ka. See pole suurem asi laulmine, aga jumal tänatud, et ta ei kutsunud külalisvokaliste.