Kättemaksukontor töötab täispanga peale

Kati Murutar. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Eelmisel nädalal TV3s oma avalikkuseteed alustanud omamaine krimiseriaal “Kättemaksukontor” läheb ilmselt käima küll.

Mihkel Ulmani kirjutatud algupärand töötab nii sihilikult ja täistallaga klišeedel, et esimesel hetkel paneb see isegi jahmatama. Ülimalt tuttavlikud ja ammu olnud on nii karakterid-tüübid kui nendevahelised suhtemustrid.

Mingil määral oli esimese osa puhul käsil võtme sobitamine lukuauku. Televaataja talutati trafaretse ja üldarusaadavate lausete ja skeemide abil koodi juurde. Anti kätte võti, mida seda toodet pruukides edaspidi kasutama hakata. Loksutati paika absurdi ja huumori, põnevuse ja sentimendi piirid.

Kui tegemist olnuks ühe, tervikliku sööstuga, võinuks praegu arvustades näpuga torkida mõningast rabedust ja loksumist.

Seriaali avalöögina aga on näitlejate ja meeskonna, vaataja ja produkti omavaheline sobitamine-häälestamine üsna samalaadne sellega, kuidas meie ette astus Ulmani üle-eelmise telepanoraami “Ohtlik lend” avaseeria. Samuti kobamisi, aga kindlalt tagajalgadel. Kusjuures kujunes kultuslikuks.

Fänniklubid ja veebikeskkonnad on sel eelmisel tänini olemas. Ning Matvere-Rekkori-Tamme kehastatud tegelastega saaga on ühtlasi raamat haaval romaniseeringuna rahva rõõmuks kohe letti tulemas.

Enne seda, kui Pärnu mees Ulman punus valmis nüüdse loo hüljatud tööhoolikust (Marika Vaarik) ja ärakasutatud-visatud sekretärist (Kadri Adamson), paelus ta üldsuse meeli ja kriitikute mitmekesiseid nooli rahvusliku seriaaliga “Tuulepealne maa” ja kirjutas stsenaariumi filmile “Detsembrikuumus”.

Neis ja teisteski paaril viimasel aastal näidatud Eesti filmi- ja teletoodetes kinnistunud tüübistik vajutatakse nüüd mõnu ja lustiga vaatajatele silmini pähe. Kristjan Sarv jätkab “Tuulepealse maa” kantpeana, kelle näitleja enda sõnutsi laadis elusaks Meelis Lao käitumismustrite pealt.

Tambet Tuisk, ilus ja ingellik mees, ei pääse ilmselt enam kunagi neist kurimuridest, keda ta viimastel aastatel alates filmist “Mina olin siin” ja lõpetades lavastusega “Rasputin” järjest on kehastanud. Kontorikäivitamise võtmeloksutamise osas mängis ta rafineeritud maniakist sarimõrvarit. Kuhu edasi? Lubatagu Tuisk nüüd mõnel päeval jälle heaks tagasi. Ta on selle ära teeninud küll.

Marika Vaariku krimimendist memm on esmalt nagu parafraas vanaemale lastesaatest “Saame kokku Tomi juures”, ent see fenomen lähebki eriti hästi tööle tänu sellele, et ta ise oma vanaemalikkust Ulmani tahtel sõnastab.

Memmeliku-ületöötanud emanda taustaks sobib Sepo Seemani kehastatav abikaasa kui suur looduslik loru hiilgavalt. Ta näitab looduse sunnil oma teed loksudes kätte, mis “delovaaja baaba” tagalas juhtus, et too koos regulaarselt ja igal tasandil suhu saanud “sekretutkaga” kättemaksukontori avab. Klišeed-klišeed, aga töötavad!

Elegantse noorhärra Märt Avandi seekordne kehkenpüksi tüpaaþ on seni pisut ebamäärane, kuni mängu tuleb Ott Sepp. Kui Sepp assotsieerub esmalt rullnokaga filmist “Jan Uuspõld läheb Tartusse”, siis seekord on tal siiski mitu ajukääru rohkem.

Ootame huviga, millistesse variantidesse killustas pettumus ja hingevalu Kadri Adamsoni kehastatava blondiini isiksuse.

“Kelgukoertes” on ta fataalset koorumist juba harjutanud, nüüd läheb rokk ja rollimäng ilmselt täiega lahti!