Oort paotab tasahiljukesi ajaloo uksi

Oort loodab, et albumi «Suur härg» palade valik aitab ka kuulajal taasavastada sidet oma sisemise allikaga. Foto: AFP / Scanpix

Ansambli Oort kolmanda albumi «Suur härg» regilauludest muist on Oort leidnud, muist aga on ise tema juurde tulnud.

Istusime koos Oorti ninamehe Aleksander «Sass» Sünteriga ühel päikeselisel ennelõunal pärimusmuusika aida mustrilisel diivanil ning võtsime selle äraütlemata mitmekihilise ja lihtsalt ennekuulmatu väega plaadi ette palade kaupa.

«Kurg kündmas». Kõlab otsekui mõistukõne. Miks te just selle lauluga oma plaati alustasite?

Albumi esimese looga peaks saama pildi sellest, mis asi see Oort õieti on. Selles laulus on sees palju muusikalisi varjundeid. Kuulsin seda esimest korda Ingrid Rüütli käest Saaremaal ja sealtpeale jäi see mind kummitama.

Loo sõnum oli ka minule algul arusaamatu, natuke vastuoluline ja kummaline. Lõpuks tuli mõistmine: ehk taheti selles öelda, et me määratleme end liiga kergekäeliselt vaeslapseks ja hakkame ennast haletsema. Minu meelest peame me end ka rahvana vaeslapseks, kes on elanud sajandeid raskete poliitiliste tuulte keerises ning muudkui kannatab ja kannatab.

Meis on midagi palju väärtuslikumat kui ohvri roll! Tuleb vaid leida kontakt sellega, kes sa oled ning mida tähendavad aastatuhandetetagune esivanemate pärand ja loodus meie ümber.

«Lähme kuud kuulama». Seda lugu kuulates teadvustasin ootamatult, et sõnadel «ime» ja «imestama» on üks tüvi. Eks ole ka meie ümber palju asju, mis on kogu aeg nähtaval, aga mida me ei mõista märgata.

Selle laulu sõnum ja meloodia tundusid vahvad, lapselikult rõõmsad ja vabad. Mida muud ongi imes olemiseks vaja kui tähistaevast ja kuud! See aga on ju olemas ega maksa midagi. Seda on lihtsalt vaja lubada endal märgata ja nautida.

Looduse imest osasaamine on väga tähtis. Kui me millegi üle imestame, muutub ka meie sees midagi imeks. Seda võib soovi korral selgitada psühhosomaatiliselt, kvantfüüsikaliselt, füsioloogiliselt või kuidas keegi tahab. Muide, vanasti tähendas sõna «imestama» ka ravitsemist.

Nagu sa algul ütlesid, keeleliselt käib meiega kaasas hulk võtmeid, mida me tihti ei märka. Seni, kuni me räägime ja mõtleme eesti keeles, kanname neid endaga ühes, sõltumata sellest, kas oleme aru saanud, millise luku nad lahti teevad.

«Pruuditants Pakrilt». Ega Oortil just palju instrumentaallugusid ole.

Päris alguses oli meil õige mitu instrumentaallugu.

Põnev on, mis on tants ja mis on sakraalne tants. Mis toimub selle ajal inimesega? Mida muudab tants inimeses ja mida ümbritsevas ning mida sellel tasandil, mis pole silmaga nähtav? Need on huvitavad teemad.

«Klopandi». See on paljudele justkui tuttavate, ent samas täitsa arusaamatute sõnadega lustakas Muhu ringtants.

Muusikalises mõttes tundus, et võiksime vahel ka kergemalt võtta. Mitte et oleksime tahtnud just pulli teha, aga üks lugu võib ju olla ka diskolikult sugereeriv.

Üks Muhu naisterahvas rääkis mulle, et see lugu olla sündinud, kui mehed käisid kaugetel meredel ja rääkisid tagasi tulles võõras keeles neid jutte, millest naised ei tohtinud aru saada. Siis mõelnud naised, et teevad ka omakeelse laulu.

See oli ringmängu laul, ringi on aga seostatud ka päikese kummardamisega. Ringlus on ju igal pool — nii inimese sees kui ümber. Ring on aluskujund.

«Kallis kiik». See on üks plaadi kaunimaid ja igatsuslikumaid lugusid.

Tiiu Jaago tõmbas kunagi paralleeli kiikumise ja meie kultuurile omase kolmainsuse vahele: ka kiikumise puhul on kaks äärmust ja keskpunkt. Vigala Sass jällegi on kiikumist seostanud sakraalse suguaktiga. Vaatenurki on erinevaid, aga kiikumine on ikka olnud oluline sümboolne tegevus.

Selle looga kohtusime Mikk Sarve juures šamanismi tagamaid tundma õppides, kui laulsime koos regilaule, mida Mikk kunagi Helleroga laulnud oli. Lugu räägib sellest, et mitte kõik kallid asjad ei sünni suures valguses ja käras. Osa saabki sündida vaid eraldatuses, vaikuses. Siis, kui pöörame pilgu iseenesesse.

«Kus me lähme kolmekesi». See on minu meelest ehe reisilugu, mis jätab küll marsruudi ja sihtpunkti lahtiseks.

Laulus öeldakse, et lähme Loojale loole, Maarjale heinamaale. Regilaulus ongi tihti palju paralleelvärsse, mis annavad sümboolselt kokku mingi ruumilise kujutise.

Lähme tegema seda, milleks me oleme siia maailma sündinud... Meie elu eesmärk on täidetud, kui me midagi tehes tunneme: oo õnnis hetk, sa viibi veel! Kui me midagi kirjutades, lauldes, inimestega suheldes või maalides tunneme end hästi, otsekui lendavat.

Kui me tunneme end tõeliselt hästi, oleme ka kõige võimekamad. Siis olemegi Maarja heinamaal, Loojal abis loogu tegemas.

«Suur tamm». See võimsa väega lugu on üks albumi pärlitest. Siin on müütiline alatoon ehedalt hoomatav.

Selle loo seade tekkimine oli väga huvitav. Olin alguses vastu, et see niisuguse muusikalise kuju saaks. Suur tamm tundus mulle olevat midagi staatilist ehk muusikaliselt aeglane orel avatud registritega. Et sama tunnet saab edasi anda ka tihe biit, oli mulle avastus.

Inimese olemus on seotud igasuguste rütmidega: süda lööb, veri pulseerib, energeetika liigub lainetena... Ehk tamm tahabki rütmi kaudu väge edasi anda? See oli oluline arenguhüpe nii minul kui Oortil.

Sellepärast ongi hästi tähtis lasta juhtuda ka nendel asjadel, mida me pole esimese hooga valmis aktsepteerima.

Minu jaoks on laulu sõnum see, et ainult me ise saame oma elu elada. See klaas, mis sa oled, peab olema täidetud, alles siis saad sa seda teistega jagama hakata. Alles siis saab tamm kasvama hakata.

«Tähemõrsja». Nukralt ilus ja magusalt valus lugu.

Kui uurisin «Tähemõrsja» eri tähendusi, siis selgus, et seda on palju analüüsitud kosmogoonia seisukohast. Minule kõlab seal see, kuidas millestki, mis on kõige väiksem ja kõige kaugemal silmapiiril, saab kõige suurem. Umbes nagu juhtus muinasjutus inetu pardipojaga.

«Memme vaev.» Keda memm siin õieti sümboliseerib?

See laul on kindlasti olnud pühendatud emadele. Nendele, kes on meile elu andnud. Kuidas me oskame neile selle eest tänulikud olla?

Samas on loogiline laiendada seda mõistet Maaemale. Kas me inimestena oskame elu eest talle tänulikud olla? Mida me talle vastu anname?

Loo sõnum ongi tasumises. Oma võlga saab maksta mõistmise kaudu, kui oleme valmis tänama. Kui me mõistame, et oleme kõik ühes ringluses. Maailm ongi ju üks ressursside ja energia ringlus. Kõik, mida teeme, teeme iseendale.

«Suur härg». Tundub, et nimilugu on üks plaadi tähenduslikumaid.

Jah, sellega algas Oorti uus ajastu.

Kui me juba ansambliga seda lugu mängisime, sai selgeks, milleks meil endal seda tarvis oli. On kummaline, et universum annab meile kätte tööriistad ja alles hiljem juhatab, kuidas neid kasutada.

Toome kusagilt suure härja lootuses, et ta hakkab meil kõvasti tööd tegema ja rikkust looma. Siis aga selgub, et ta ei sobi siia — künnab kõik segamini. Lähme jälle mujalt abi otsima. Lõpuks murrab härja väike vennake ning seeläbi sünnib kõigile uut rikkust ja väge.

Muide, on teada, et seda lugu on kasutatud ka tervendusloitsuna ajuinfarkti ja ajuinsuldi puhul. On üldse palju küsimärke, kuidas laule kunagi kasutatud on. Aga ega seda ilma laulmata ja laule kasutamata avastada saa.

Püha Graali ei ole võimalik leida otsides, aga leiavad need, kes otsivad. Müütiliste lauludega on samamoodi. Nende sõnumit ei saa leida otsides, aga leiab siis, kui otsid. Kui sa laulad ja sellega tegeled, siis tuleb see ise sinu juurde.