/nginx/o/2009/05/05/173471t1hbde2.jpg)
Kõige hämmastavam muutus, mida infoajastu on kaasa toonud, on see, et mitte keegi ei saa enam täie rahuga väita: «Mina tean!» Kõik info on justkui kättesaadav, selle info tegelikku väärtust ei suuda aga keegi kontrollida.
Subkultuuride džungel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Internet funktsioneerib kõige muu kõrval nagu suur hääletoru: kõik, mida enne oli vähe, saab tuge. Kui kunagi eksisteeris veel ühiskondlikul tasandil küsimus «Mis on normaalne?», siis praeguseks on see suure hulga indiviidide hingedes kustunud. Normaalne on kõik see, mis on ühine. Praegusel ajal leidub igasugusele veidrale hobile, eelistusele või vajadusele piisavalt inimesi, kes sellega tegelevad.
Võiks ju polemiseerida, et massimeedia, see «ühiskonna hääl», edastab hoiakuid, mis on kõigi jaoks kehtivad. Paraku tekitavad needsamad avaliku info kanalid uusi küsimusi. Kas Tõehetke-Lilit on normaalne? llmselgelt on, kuna kõik temast räägivad. Kuna ta on avaliku sfääri liige (ja oh, lausa silmipimestav liige ju!), siis järelikult me aktsepteerime teda. Lilit võib öelda, mis meeldib - meie kuulame ja loeme. Rääkimata siis igasugustest staarjuuksuritest, -fotograafidest ja Eesti kuulsaima rinnapartii omanikust, kes kõigi oma huvitavate nüanssidega avalikku arvamust ühes või teises suunas kallutavad.
Muidugi, paranenud infolevi võimalused iseenesest ei ole midagi uut siia päikese alla tekitanud. Kõik huvigrupid on eksisteerinud määramatult kauem, kui võimalused saada avaliku mastaabiga liikumisteks. Mõned neist on nüüd saavutanud massilise populaarsuse - tibiliikumine (elustiil, mille kohustuslikuks osaks on paljastavad riided ja öine peoralli), bisnisliikumine (kõik, kellel on sobiv aktsiaportfell, on vaikimisi «targemad» inimesed), ökoliikumine (igaüks, kes ostab puuvillaseid riideid, hoolib loodusest, eks). Populaarsuse tagamaad aga on peitunud vähestes võtmetegurites: kollasus, atraktiivsus, polemiseeritavus. Kõik, mis toob raha sisse, on JOKK-viisil normaalne.
Aga on terve ports liikumisi, mis ei pääse kuidagi majanduslikult kasulike nähtuste hulka ja seega on ühiskonna silmis sildistatud pahede või koguni tabudena. Sooliste küsimustega inimesed (üks halvemini müünud Kroonika esikaanefoto kujutas Angela Aaki), haiged inimesed, vaesed inimesed. Inimesed, kellel on hobid, millest pole absoluutselt mitte midagi kasu ja need, kes puhkavad kusagil mujal, kui Sharm-el-Sheikis (kuna neil tegelikult on rohkem raha). Sellised inimesed moodustavad omaette tihedaid gruppe, mille siseselt info liigub kergemini ja kiiremini kui massimeedias, aga moodustavad avalikul plaanil valgeid laike, kuna jah... müügiedu puudub.
Nii mugav on ju silmad tugevalt kinni pigistada, teha nägu, et kõike, millest ei räägita, ei eksisteeri. Et kui me sellest aru ei saa, ei ole seda olemas. Vihastada, kui keegi üritab avalikku sfääri importida ebapopulaarseid, «ebanormaalseid» teemasid - täpselt senikaua, kuni neil puudub atraktiivne müüginägu.
Alati võib ju loota, et kunagi ei tule kedagi, kes sellist olukorda ära kasutaks - aga kui tõenäoline see tegelikult on?