Miks on meie meespoliitikud ebaseksikad?

Umbusalduse avaldamine riigikogus sotsiaalminister Maret Maripuule. Pildil Toomas Trapido, Marek Strandberg ja Mart Jüssi. Foto: Mihkel Maripuu

Poliitikud on ebaseksikad, leiab NaisteMaailm.ee suhete ja seksikolumnis Helen Ehaline ning soovitab poliitikuhärradel end seksikamaks vuntsida.

Olen tähele pannud, et meie kohalikus poliitikataevas on väga vähe seksikaid mehi, kuigi just seksikuse abil võiks naisvalijate seas imesid teha.

Teatavasti müüakse reklaamimaailmas seksi abil pea kõike, mida müüa annab. Sellest oli siin mõni aeg tagasi ka juttu, täpsemalt, et kuidas just naistele seksi abil kaupa pähe määritakse. Nojah, ma ei ole küll märganud, et näiteks minu puhul see meetod erilist efekti annaks, aga samas ei saa salata, et mingi iva on siin sees kindlasti.

Teatavasti on kahed valimised lähenemas, ja karta on, et reklaamikampaaniad on juba ette valmistatud ja plaanid paika pandud. Ma ei hakka siin eriti pikalt poliitreklaame analüüsima, vaid ütlen oma arvamuse otse välja: neis on liiga vähe seksi!

Jah, meil on paar enam-vähem ilusat naispoliitikut, kes on stringid jalast heitnud ja fotokaamera ette astunud, kuid minu hinnangul on need erandid, mis kinnitavad reeglit. Ja nagu ennist öeldud, ei ole naised tegelikult üldse teema, millest ma rääkida tahtsin, sest ega naispoliitikuid seksi abil naisvalijatele ei kommunikeeri, pigem on see ikkagi meesvalijate rõõmustamiseks.

Mingi aeg tagasi lubas üks erakond küll valijatele suure suuga rohkem seksikaid mehi, aga nende enda ridadesse pole minu meelest küll ühtegi sellist sattunud. Mõni arvab võib-olla, et mehi peabki hindama pigem professionaalsuse ja kogemuste, mitte välimuse poolest. Aga küsimus polegi ju ainult selles, seksikaks teeb inimeses lisaks välimusele ka tema olek ja sarm. Nagu see oleks mingi saladus!

Ja ikka vaatavad meile valimisplakatitelt vastu enamasti ülekaalulised ja hallide nägudega onklid või nohiku-stiilis noorpoliitikud. See aga muutub pikapeale tüütuks. Tahaks mingit värskust ja uusi tuuli!

Loomulikult ei tohiks valijad poliitikute oskuste ja võimete osas järeleandmisi teha, kuid kandidaatidel endil oleks siin mõtlemisainet küll ja veel. Kerge macho-varjund annab igal juhul muudele omadustele väärtust juurde.

Miks kohalikud meespoliitikud ei jää kunagi palja musklis ülakehaga kaamerate ette, nagu  Obama või Putin? Mitte et nad mulle isiklikult meeldiks, aga küsimus on laiemas pildis, imidžis.

Üheksal juhul kümnest mõjuvad sellised väljapeetud paljastused poliitiku mainele positiivselt, sest on karjade kaupa naisi, kellele mõjub see sõnumina: «Olen tugev ja terve isane. Vali mind!».  Ja naised valivad.

Meil siin Eestis ei olegi vist eriti  selliseid tõsiseltvõetavaid meespoliitikuid, kes sellises olukorras – ilma pintsaku ja särgita – üldse mingit kriitikat kannataks.

Ei saa muidugi salata, siin-seal on näha olnud, et mõned vähemalt üritavad. Kuigi naistepäeva kaart pildiga Edgarist, kellel roos hambus, on minu meelest kõike muud kui seksikas, on siit näha, et reklaamitegijate ja PR-meeste mõte liigub kindlas suunas.

Ja kui ma ei eksi, siis poliitmuusik Mikk Saar on kunagi isegi Kroonika seksisümboliks valitud, nii et tundub tõesti, et jää on hakanud liikuma.

Poliitikutele tahakski öelda: kevad on käes ja valimised tulekul. Minge trenni ja ajage ennast vormi, küll näete kuidas valimistulemused paranevad!