/nginx/o/2013/02/25/1601370t1hf147.jpg)
Meelis Kaldalu edastas meediale avaliku vabanduse, kus põhjendab, miks jättis Eesti Vabariigi 95. sünnipäevale pühendatud presidendi vastuvõtul proua Evelin Ilvese kätlemata ning mis ideedega ta üldse vastuvõtule läks.
Täismahus: Meelis Kaldalu palub vabandust avaliku pöördumisega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avaldame Kaldalu edastatud vabanduse muutmata kujul:
Palve, mille ma nüüd kirja panen, on isiklik. Ma ei ole kunagi varem palunud kolmandatel inimestel oma tegusid õigustada, või isegi neid üheselt ja ümber lükkamatult mõista, ning seetõttu loodan, et minu sõnad ei tundu nüüd sunnitud, kohmetud ega tahumatud.
Ja veel. Väljendusvahend kunst ei pane paika raame oma mõtestamiseks. Sealt kus prevaleeruvad selgus ja lihtsus, lõpeb semiootiku ja algab poliittehnoloogi tööpõld.
Aga nüüd asja juurde. Mul on sügavalt piinlik, ja ma olen väga hirmunud. Ei, mitte Eesti Vabariigi ees ja pärast, millel läheb täpselt nii halvasti või hästi kui lükkame. Mu süda valutab, sest olen vahendeid valimata kaevanud ülesse kaks ilusat taime, ja heitnud nad hoolikalt seatud peenralt fosfaadirikkasse maaparandushunnikusse, kus maksavad ohakaseadused ja aedniku silma asendab küünarnukiõiglus.
Need kaks taime on ema ja tütar, kellel on ühine kirg. Sel ajal, kui teised tööd teevad, nemad joonistavad. Teevad seda südamest ja hingega, kingivad üksteisele omi pilte ja raamivad neid. Ma ei oskagi hinnata, kumb andekam on. Kätlin Kaljuvee on nendest küll tuntum nimi, teda jumaldavad moeblogijad Jaapanist Bahreinini, äsja esindas ta Eestit Berliini moenädalal, tema originaalsete mustritega siidisallid jäävad kaela Ülemiste lennujaamas poodlevatele välismaalastele. Ma ei tea andekamat noort kunstnikku kui Kätlin Kaljuvee. Ju ma pole ainus. Tema ja lauljatar Irise koostöös valminud uusaastakaart kandis kaks kuud tagasi nii Toomas Hendriku kui Evelini autogramme.
Ma ei tea töökamat ja ilusamat noort naist kui Kätlin Kaljuvee. Samal ajal kui teised temavanused ennast trenni või ilusalongi asutavad, tema joonistab. Samal ajal kui nad ennast kinno või öökluppi minekuks valmis seavad, vaatab Kätlin multifilme.
/---/
Ma olin üllatunud ja hämmeldunud, kui Kätlin minuga äkki 24.veebruari hommikul tülitsema hakkas. Oli ta ju seda päeva nii suure elevusega oodanud. Ta nägi oma hobulausujate kollektsiooni siidkleidis vapustav välja. Minagi nuusutasin hommikukohvi kõrvale oma uusi saapaid (mitte kingi), viikisin pükse, ja pidasin plaani, kas jõuan kutsuda Kätlini enne presidendi juurde minekut loomaaeda, või lähme otse.
Tüli sai alguse aerosooli-purgist. Meie vestlus võis käia enam-vähem nii.
«Mis huvitav punane purk see siin nurgas on?»
«See on spreivärv. Kas Kiwa siis ei õpetanud Sulle, et see peab igal kunstnikul nurgas olema?»
«Ma ei taha selliseid asju oma koju. Kas Sa kavatsed Estonia peale midagi kirjutada või?»
«Estonia jääb minust puutumata, kuid igaks juhuks kavatsen ma ennast märgistada.»
«Mismoodi siis?»
«Kirjutan hame tagaküljele „§1“. Ma ei taha Von Bombi vaeva tuulde lasta, ja riskida, et kui ma kuue seljast võtan, siis raadiopead mulle kohe kallale kargavad.»
«Ja mida see paragrahv üks siin aitab?»
«Kamoon, mis siis veel üldse aitab? Et seadused kuidagimoodi koos püsiksid, vajavad nad legitiimsust. See tähendab seda, et nõrgem julgeks tugevamaga vaielda, kui ta usub, et tal õigus on. Ja kui me vaatame riiki tervikuna, siis ei ole ühtki nii turvalist seifi, kuhu seda legitiimsust peita, nii et ta kõigile kättesaadav ja samal ajal anastajate eest kaitstud oleks. Ja nii ongi otsustatud, et see jaotatakse mööda riiki laiali, nii et igaühel on tükike, ja ühte rünnates saavad teised eest pageda, et siis parvena koondudes lõpuks ikkagi üldine tahe maksma panna.»
«Sul võib ju üldiselt õigus olla, aga Su jutt hirmutab mind. Ma ei tea kas ma üldse tahan, et Sa kuue seljast võtad. Eriti meedia ja kaamerate ees. Anna palun need kutsed igaks juhuks minu kätte.»
«Muidugi võin ma kutsed Sulle tagasi anda, aga ma pean seal ühe väikse aga olulise täienduse tegema.»
«Oh Jumal, mida siis veel?»
«No see härra värk. Ma ei ole ennast kunagi härraks palunud kutsuda.»
«Ma ei saa aru. Me ju palusime presidendi kantseleid, et nad Sinu kohta rahvakogu liige kirjutaks. Minu arust oleks see päris stiilne olnud. Aga ei ole mõtet pahandada tavaliste inimestega, kes teevad tavalist tööd, nagu me kõik.»
«Kas siis protokolli ei pea esmalt järgima just need, kes selle üle valvavad?»
«Mida sa targutad!?»
«Vaata, me mõlemad teame, et Eesti on põhiseaduslikus kriisis. 17000 Harta allkirja - mäletad, ei tekkinud tühja koha peale. Selle tõi kokku intellektuaalide, sotsiaaltöötajate, õpetajate ja internetiaktivistide ühine eeltöö.»
«Kas sellele ei eelnenud mitte juba varem NO99 aktsioonid?»
«Mõtled neid valimiskoole? Jah, seda muidugi, aga ära sega vahele! Kriis on kahtlemata juba aastaid vindunud. Kuid ega ühiskond pole ka töövihik, kus vale vastus lihtsalt maha tõmmatakse. See on work in progress, see on see, mille jaoks töövihikuid õigupoolest vaja läheb.»
«No ja millega sa siis rahul ei ole?»
«Poolikute lahendustega.»
«Mida see peaks tähendama?»
«Ma ju räägin, et protokoll protokolligu eelkõige iseennast. See on tänapäeval sama aktuaalne kui Platoni Riigis. Kala hakkab mädanema peast, võimupirukas keskelt. Lotman nägi seda stagnaajal sama selgesti, kui mina praegu Rahvakogus. Tead, kuidas ma Jääkeldri protsessi veebis iseloomustasin? Ägedasse kõhukatarri nakatunud patsiendid endale bypass-operatsiooni kavandamas… sekka mõned tervisliku toitumise spetsialistid ning õukonnakunstnikud – piltpostkaart pannakse pudelisse ja adresseeritakse erialaarstidele.»
«Miks sa pead arvama, et just sinul tuleb kogu aeg niimoodi iroonitseda? Kelle peale sa kuri oled?»
«Mis mõttes minul? Infomonopol sai juba Martin Lutheriga läbi. Mart Helme, Sven Kivisildnik, Strandberg, Kümmel, Rauad, ja igaüks kel oid peas on saab aru, et Reformil pole mingit kavatsust valimisseadust muutma, tõesti uutma hakata. Pane tähele, et ballisaal läheb kõige ees marssivaid riigikogulasi täis, kuid rahvakogulastest kutsutakse kohale ainult Laupmaa, Kübar ja Tuisk, ülejäänute panus vaikitakse lihtsalt maha; Aivo Peterson, Raul Rikk, Toivo Kalme, Tiiu Kuurme, Tiit Hütsi, keegi isegi ei tea neid nimesid.»
«Kes nad siis on?»
«Aktiivselt Rahvakogus osalevad inimesed. Kuigi eliitkorrektselt tuleks öelda osalenud, sest oma ideede kaitsmine ja kasvatamine on peale nende munemist vastunäidustatud – see tooks kaasa Rahvakogu tasakaalu häirivaid planeerimatuid arenguid...»
«Su jutt ajab mul peotuju ära. Võib-olla on see tõesti nii nagu sa seda näed - ma ei oska Sulle isegi vastu vaielda. Kuid sa tead, et ma ei lähe sinna peole oma viha või protesti välja elama. Sa ju tead, et ma elan oma kunsti maailmas, ja see ball on minu jaoks nagu mingi mäng. Ma ei taha seda ära rikkuda mingite poliitiliste juradega, mingitel teemadel, mida ma väga hästi tean, et ma muuta ei suuda, miks siis sina ei suuda seda mõista?»
«Kui Sa püüdled siit maailmast minema, siis tahan ma sinuga kaasa tulla, isegi kui see on võimatu. Aga, palun, ära mängi lolli!»
«Mis mõttes???»
«Presidendi uusaastakaart ei ole just päris see meedium, millega poliitilisest elust irdumist alustada. Või saa arvad, et meid kutsusid sinna prallele ufod?»
«Kuule, kallis vend, mina ei kasuta sinu projekte valimatuks enesehaipimiseks. Ma saan suurepäraselt aru, et see on sinu jaoks miljonivõimalus oma ideedele, mis kedagi ei huvita, tähelepanu tõmmata. Umbes nagu kanepi legaliseeriminegi, mida sa suure suuga kõigile lubad, aga miks sa seda siis ise ei suitseta, kui see sulle nii väga meeldib?? Ära palun tule mulle väitma, et Maakera seisma jääb, kui sind avalikult härraks kutsutakse. Või, palun, tee seda, aga arvesta sealjuures palun ka minu soovide ja vajaduste ja lootustega.»
«Muidugi ma arvestan su soovide ja vajaduste ja lootustega. Ja mis kanepisse puutub, siis ta on vanem kui meie, tüdruk. Aga pole ka minu süü, et Eesti meedia töötab põhimõttel: 1) millest konkurendid kirjutavad 2) Saagimi uued trussikud 3) muu jama. Me tegeleme piraatidega pidevalt vaalade päästmise kõrvalt kopeerimise ja infovabaduse eetika küsimustega, kuid uudis tekib sellest alles siis, kui me neid Raekoja platsis ette hakkame laulma. Ja siis ka pole peateema mitte sõnumi sisu, vaid kas teil ikka oli kooskõlastus või mitte.»
«Kui te tänaval laulma hakkate, siis pakkuge juba tasuta faile ka, umbes nagu Krishnad süüa pakuvad.»
«Pole üldse paha mõte. Infovabadus on samasugune inimõigus, nagu õigus valida eriala. Ning ma kinnitan sulle, et oma eriala valin ma ise, mitte presidendi kantselei!»
«Aga mina kinnitan sulle, et kui sa neid kutseid näpuotsagagi puudud, siis ei taha ma neist midagi kuulda, ja sa võid oma vabariigi vastuvõttu ise tähistada!!»
/---/
Raske on kirjeldada kalli inimese nuttu. Seda enam kui sa sellest ise arugi ei saa. Enda arust oli mul käes - täpsemini seljas - perfektne valem. Muidugi ma taipasin, et paljud kommentaatorid nalja ei mõista, ent kuna minu lunastusindulgents lebas, ja lebab siiani, kenasti Eesti Panga kodulehel, siis töötavad mõlemat tüüpi kommentaarid tegelikult lõppkokkuvõtteks minu kasuks, ja õigupoolest omakorda võimendavad teineteist. Kehakunstiga tegelemine on tubli karastus. Ma tundsin ennast kindlalt, nagu ma ennast tavaliselt tunnen, kui sõnum on läbi mõeldud, ja teostus võib alata.
Kuid seekord kindlus kadus. Negatiivsed kommentaarid ei toonud loodetud rahulolu, vaid tekitasid minusse hoopis uue tunde. Tunde, millele ma viimaste päevade jooksul uue nime olen andnud – hirm.
/---/
Ma juba ütlesin, et Kätlinile meeldib multifilme vaadata. Joonistamise kõrval on see tema teine suur armastus. Muidugi ei tee ta seda üksi. Tema lemmikud on Pipi, Puhh, Lotte ja Klaabu, ning kuna ta vaatab neid pea eranditult YouTube’ist, siis kuulub ta kõigest hoolimata siiski Piraadipartei potentsiaalse elektoraadi hulka. Ega ta neid teistmoodi ei jõuakski vaadata. See filmi vaatamise töö, mis ta ajast joonistamise kõrval poole ära võtab, toob talle sisse 20 eurot kuus.
Ma olen Kätlinit peale tüli ühel korral näinud. Ta ütles, et ma oleksin võinud fotodel ilusam välja näha. Ja tunnistas, et ka tema kardab. Oma tulevase näituse pärast. Kultuurkapital, kes tema püüdlusi nii mõnigi kord toetanud on, ei pruugi aru saada, et 85 kilo 55 vastu on samuti argument. Argument, mida ma südamest kahetsen. Ja luban ennast parendada.
Muidugi ei näitanud ma oma hirmu talle välja. Kuna ükski minu projekt kunagi kulkalt toetust pole saanud (vanasti oli mul lausa vastav päev kalendris välja joonitud, kui kõik kakskend sihtkapitali oma «ei-d» teele läkitasid), siis soovitasin ma tal edaspidi oma töid ja tegemisi hoopis Hooandjasse riputama hakata. Ta lubas seda kaaluda, kuid täit kindlust ma tema näost välja ei lugenud. Ega pole seda paraku minugi omas. Nii palju kui ma tean, kulus jõulukaardi illustreerimisest saadud 1000 eurot ära paari päevaga hädavajalike arvete maksmiseks ja uute siidkandgaste Itaaliast välja valimiseks. Minu töö rahvusvahelise piraadiorganisatsiooni juhatuses on pigem hea võimalus kodu- ja välismaa vahel tõmmeldes sääste kulutada, kui neid juurde tekitada.
/---/
Ma tahaksin lõpuks lahti rääkida sinisel vaibal juhtunu, et lõpetada spekulatsioonid, kas minu kraaps seal oli kogemata pooltahtlik, või tahtmatult poolkogemata. Tegelikult oli see kutse tantsule. Kuid et nagu iga televaataja teab, kuulub esimese tantsu õigus presidendile, siis ei saanud ma ka Evelini poolt pakutud kätt otse loomulikult vastu võtta.
/---/
Tagasiteel Estonia pidusöögilt oma ööbimispaika oli mul aega juhtunu üle järele mõtelda. Sõitsin ontlikult 45-ga, et keegi kõrvaline mu tarbitud poole klaasi veini sisu vastu liigset huvi ei ilmutaks. Ja siis ta mul meenuski. Turovski. Tema viimane raamat Loomadest, armastusega. Seik, mida ta vist ka zoosemiootika tundides talle omase entusiasmiga eredalt kirjeldas. Et ilvesed on ju värvipimedad. Ja punast värvi ei näe nad kohe üldse.