Uued plaadid

Madredeus Antologia (EMI) Foto: Repro

Maaliline muusika

Kõlab vist üsna õiglaselt, kui öelda, et Madredeus on kõigi aegade rahvusvaheliselt tuntuim portugali bänd. Käesolev kogumik vaatab tagasi tänaseks veerand sajandit tegutsenud ansambli koostööle lauljatar Teresa Salgueiroga, kes lahkus grupist 2007. aastal ja kelle linnulauluna mõjuv hääl oli Madredeuse populaarsuse peamine põhjus.

See melanhoolne muusika, mis valab helidesse portugallaste meelelaadi, ei pruugi mõningase monokroomsuse tõttu kõigile meeldida. Tunnet ja meeleolu on selles ometi küll. Viga, mida sageli tehakse, on Madredeusi paigutamine fado sahtlisse, Mariza, Ana Moura, Cristina Branco jt hõbehäälte vahele. Fado elemente on selles muusikas ka, aga Madredeus on siiski nähtus omaette. Pealaest jalatallani portugalipärane, seda küll, kindlasti.

Joosep Sang

Madredeus

Antologia

(EMI)

Hinne 4
---------------
«Küttearve Päikeselt» jt kompositsioonid

Phloxi esimene kontsertplaat salvestati 25. aprillil 2012 Eesti Raadios ning läks eetrisse Klassikaraadio saates «Areaal». Kontsertplaat on iga proge­bändi kondiproov ja unistus, eriti kui tema muusikat toidab free-jazz, funkrock ja soov segada stiile ning katsuda piire, nagu see Phloxi puhul ongi. Raadiosaate formaat asetab range ajapiiri, tegelikult võiks saksofoni- ja muud soolod kesta lõputult.

Tartu muusikapäevade veteranil toob «Vali» meelde Vanemuise kontserdisaalis veedetud päevad, jõelaeval Lermontov möödunud festivaliööd ning plaadimäelt 80 rublaga hangitud Van Der Graafi, noorem generatsioon on säärastest painetest vaba. Phlox võtab asja rahulikult, professionaalse huumoriga à la «Küttearve Päikeselt» või «80 000 ljööd maa all».

Mart Juur

Phlox

Vali

(ERR/MKDK)

Hinne 3
---------------
Vene popi Nokia

2002. aastal ilmunud t.A.T.u ingliskeelset debüütalbumit müüdi üle kuue miljoni koopia, sealhulgas pool miljonit USAs. Kuldplaate ja auhindu ei jaksa keegi kokku lugeda, suurimat hitti «All The Things She Said» teavad kõik, kes kümme aastat tagasi kasvõi korraks raadio lahti tegid. Tegu on olulise albumiga vene popmuusikas, sarnast edulugu pole läänes korranud ükski Peipsi-tagune artist. Juubeliväljaannet kuulates tuleb nentida, et Trevor Horni produtseeritud suurte musklitega tantsumuusika pole ajaproovile alla jäänud, kombinatsioon hüsteerilisest plikapopist, träänsist ja näputäiest slaavi romantikast võiks vabalt paugutada ka järgmised kümme aastat.

Mart Juur

t.A.T.u

200 km/h In The Wrong Lane:

10th Anniversary Edition

(Universal)

Hinne 3
--------------------
Ajakärbsed

80 minutit lugusid, mis omavahel nagu kuidagi kokku ei sobi ja samas klapivad suurepäraselt. Mustade kaantega plaadi sügavikest piidlevad vastu tume­elektroonika ja EBM, psühhedeelia, death metal ... ning siis vilksamisi ja arvutult teisi süngetes, lõbusates ja lihtsalt veidrates rõivastes viiteid. On nii elus esitusi kui remikse. Ühenduslüli? Bändi nimi ja hr. Kuratino – ainus konstantne liige läbi 20 aasta ja pea sama paljude kaasmuusikute. Mõnes mõttes on see nagu iga teine best of, kuid koosneb lugudest, mida eriti keegi pole kuulnud.

Meil avaneb haruldaselt põnev vaatenurk eesti ühe legendaarsema ning jätkuvalt underground’is püsiva kollektiivi ajaloole. Fännile on siin tõesti lahedaid üllatusi. Ja kuigi tavaliselt sääraste kogumike kohta seda öelda ei saa, sobib see ka uutele kõrvadele heaks sissejuhatuseks Forgotten Sunrise’i maailma.

Andro Urb

Forgotten Sunrise

Time Flies – Rare And Unreleased

(ise välja antud)

Hinne 4
---------------
Vanade inditšikkide uus hea popp

Noortele kirjanikele ja muusikutele öeldakse ikka, et edu valem on leida viis, kuidas oma valu rahaks teha. Kanada kaksikõed Tegan ja Sara said sellele tõele pihta juba kuus albumit tagasi ja jõudsid teelahkmele, kus on pead murdnud sajad edukad indibändid enne neid: kas jätkata endisel kursil pisarameelitamist või riskida vanade austajate pahameelega.

Kavalpead said õnneks aru, et korralik süntpopp on hulga etem igavast indihalast, ning palkasid Death Cab For Cutiest tuntud Chris Walla asemel produtsendiks hoopis Kesha ja Pinkiga töötanud Greg Kurstini. Seejuures pole vaja karta, et Tegan And Sara nimetatud tüdrukute eeskujul neoonses aluspesus ükssarvikutel ratsutaks või muul viisil vanadele fännidele häbi teeks. Vastupidi, «Heartthrob» on täis popmuusikat sõna parimas mõttes ning kõlab võrdselt hästi nii raadios kui vastuarmastuseta jäänud teismeliste magamistubades. Südamevalu pole juba ammu nii kerge ja lõbus kuulamine olnud.

Silvia Urgas

Tegan And Sara

Heartthrob

(Warner)

Hinne 4
-------------
Teatrielektroonika

Apparat ehk Sascha Ring kuulub auväärsele kohale saksa elektroonilise muusika auväärsetes voogudes ja nikerdab 90ndatest peale intelligentset tehnot. IDM! Peale ja vaimule, mitte südamele ja jalgadele – mõlemad liinid on vajalikud, seda enam et IDM ja glitch on osaliselt tänase postdubstep’i ja dub-techno eellased. Apparati kaheksanda albumi kontseptsioon kõlab nagu IDM-i kui nähtuse paroodia: see on muusika Lev Tolstoi panoraamromaani «Sõda ja rahu» imaginaarsele teatrietendusele.

Koos kaaselektroonikute Christoph Hartmanni ja Philipp Timmiga mindi mahajäetud tehasesse, seati kaadervärk üles ja kutsuti kohale ka 30-pealine orkester ning nüüd viivad delikaatne techno-pulss, välilindistuste sämplid ja viiulid meid Nataša, Andrei, Pierre’i jt aega ja dramaatikasse 200 aastat tagasi, moodsas helikeeles. Algul mõeldud häppeningina, pärast pandud plaadile. Tegu on avantüüriga naeruväärsuse piiril, aga see õnnestus. Tolstoi on siin kujutluse küsimus, aga suurelt mõtlemine tõi Ringile uusi ideid ja see plaat on enam kui taustamuusika.

Valner Valme

Apparat

Krieg Und Frieden

(Mute)

Hinne 4
---------------
Hirmu suured kõrvad

Briti indirežissöör Peter Strickland palus briti ühe vanima ja mainekaima elektroonikaleibli Warp veterankollektiivil Broadcast oma õudukale muusika teha. 70ndate Itaalia miljöötaotlusega film räägib õudusfilmi heliinsenerist. Õudne on, et plaadi salvestamise ajal kaotas elu Broadcasti naispool, vokalist Trish Keenan. Nii jäigi 2011. aastal alustatud projekt selle aasta jaanuarini toppama.

Broadcasti vorm on dramaatiline 60ndate popp ja džäss, mida kõditatakse tumedakoelise psühhedeelia ja elektroonikaga, aura kohati võrreldav teise briti kollektiivi Stereolabiga. Alustanud neljapealise bändina, tituleeriti end 2005 duoks ning nüüd jändab James Cargill üksi Trishist jäänud lindistustega uue albumi kallal. Käesolev plaat pole tavaline Broadcast: rõhk on sümbioosiks miksitud filmist võetud taustahelidel: salapärased kolksatused-volksatused, sünteetilised tuuleiilid ja haiglane pobin mingi vanaonu suust, daamide itaaliakeelne vada, läbi kajafiltrite lastud koorihääled. Mõnes meloodilisemas loos võib aimata Keenani vokaali. Filmitagi on siin fantaasiale ruumi küll.

Mari Pihl

Broadcast

Berberian Studio Sound OST

(Warp)

Hinne 3
---------------
Punkpopp 2, 3

USA punkhittgrupi albumitriloogia plaadid «¡Uno!», «¡Dos!» ja «¡Tré!» ilmusid kõik alates sügisest. Anda välja kolm plaati peaaegu korraga on paras ülbus. Ja arvata, et neid kõiki sama hästi vastu võetakse, on ilmselt juba hullumeelsus. Muusikale tekib juurde rahategemise maik ja küsimus, kui palju vaeva nähti. Siiski, «¡Dos!» sisaldab head konksuga punkrokki ja garaažipoppi. Muusikaga on tööd tehtud ja parimail hetkil meenuvad kuulates Placebo, Nirvana, Ramones. Meelde jäävad «Makeout Party», «Lady Cobra» ja romantiline lõpupala «Amy». «¡Tré!» on hoopis teisest killast.

Algab aeglase armunud palaga, järgneb aga plaaditäis rõõmsat alternatiivrokki ja punkpoppi, muusika liugleb hitt hiti järel kergelt ja ühtlaselt. «Missing You», «Drama Queen», «99 Revolutions» sobivad kahtlemata uue kolledžifilmi taustale. Arvatakse, et «¡Tré!-l» on lood, mis triloogia kahele eelmisele plaadile ei sobinud. Kergem ja popim album jääb ka kõige lahjemaks ja väheütlevaks. «¡Dos!» viib rajule kontserdile, ent «¡Tré!» ülikoolipeole, kus alkohol voolab ojadena ja hommik saabub liiga kähku. Alternatiivsem «¡Dos!» jätab sügavama jälje.

Viivika Reintam

Green Day

¡Dos!

¡Tré! (Warner)

Hinne 4

Hinne 4
---------------
Mineviku olevik

Sündipopp pole oma parimal kujul õigupoolest kunagi mingi peavool olnud. Süntesaatorienergiat võib võrrelda aatomienergiaga. Halbades kätes kurjakuulutav, õigetes mõjuv ja tõhus. Teisikud on Tanel Roovik süntidel ja Rasmus Merivoo trummidel, kes andsid endast esimest korda kõvemini märku veidi üle aasta tagasi Arvo Pärdi tribuutalbumil «Külmkõlad», kus puhusid uue elu sisse filmi «Navigaator Pirx» uskumatult haaravale ja mõnusalt pahelisele baariteemale.

Seda pala nende digitaalsel debüütalbumil paraku pole, kuid muretseda ei maksa, ka meeste omalooming tunneb stiili. Teisikud rändavad ajas tagasi organiseeritud sündipopi lätete juurde 80ndate algusse. Analoogpopi paradiisis ei puudu teadagi vanad hääd Korgi ja Rolandi pillid ning Mini-Moogid ja need vahvad riistad on endastki mõista Teisikute albumi selgrooks. Lõpuks polegi oluline, kas ilus, tempokas ja tundeline «Pilvede peal on taevas» on pigem kvantfüüsikast inspireeritud tehisintellekti noodikiri või kahe tragi noore mehe imaginaarne ja emotsionaalne muusikaränd tulevikust aega, mil sama tulevikku kujutati ette tegelikult hoopis teisiti.

Margus Haav

Teisikud

Pilvede peal on taevas

(Eesti Pops)

Hinne 4