Nädala plaat: Johnny Cashi pintsak

Nick Cave Foto: SCANPIX

Nick Cave And The Bad Seeds

Push The Sky Away

(Bad Seed)

Hinne 4

Nick Cave’i põhijõugu Bad Seedsi 14. stuudioalbum sirutab end mitmes uues suunas. See ei tähenda alati tingimata ajas hüpoteetilisse tulevikku liikumist ega kunstlikku noorendamist, aga kindlasti on tegu värskendusega ja ehkki esmapilgul üllatava stiilimuutusega, tähendab see pigem siiski loogilist ja mõnes mõttes ainuvõimalikku jätku veteranbändile, kes alustas anarhistlikust mürast ja antirokenrollist, liikus läbi tumedate voogude ja mõtete gootiromantiliseks poprühmaks ning on pakkunud kuulajatele nii hingelõikavaid klaveriballaade kui rämedamaid bluusipsühhoose.

Iseasi ongi Cave’i ja ko puhul, millal nad pakuvad endale ja millal kuulajale, kuivõrd nad arvestavad kuulajaga. Igal juhul kõnetavad nad ainult seda kuulajat, kes viitsib nendega kaasa mõelda ja tunda, kuulajaile, kelle muusikaline menüü piirdub Brit Awardsi kandidaatidega, jäävad nad tänapäeval hämaraks ja krüptiliseks, isegi arvestades, et minevikus on Bad Seedsil olnud arvestatavaid hitte, nagu «Where The Wild Roses Grow» (1996 «Murder Ballads’ilt», koos Kylie Minogue’iga) või «Into My Arms» (1997 «Boatman’s Call’ilt»).

Nad oskavad kirjutada ja mängida ülevaid meloodiad ja rabavaid poplugusid, aga tuleb arvestada, et 2013. aastaks on arengud popmuusikas jõudnud selleni, et püramiidi tipu muusika on pleekides lihtsustunud, tänase lausmeinstriimi kohta võiks isegi «sült» öelda. Püramiidi alus see-eest on avardunud ning maa alla süvendatud lugematuid keldrikorruseid. Maailm pakub meile üha enam huvitavat muusikat, iseasi on, mis jääb massist sõelale alles, millel on püsivam väärtus.

Nick Cave And The Bad Seedsi tugevus on see, et nad jäävad alati ehitiseväliseks, isegi valmistades kõigile arusaadavat muusikat, nagu näiteks duubelalbumil «Abattoir Blues / The Lyre Of Orpheus» (2004). Teiseks, nad on albumibänd, album on nende jaoks endiselt tervikteos ja tükk tööd. Ja pühendumist, ja lõbu, ja elustiili. See on kuulda.

«Push The Sky Away» lükkab roki kõrvale. Cave ja osa bändist said end välja elada Grindermani projektis, ning sünget, pateetilist bluusi rokkis ka eelmine Bad Seedsi album «Dig, Lazarus, Dig!!!» (2008).

Nüüd on pilgud suunatud üles. Pilvedesse. Plaat on muusikaliselt kergem. See ei tähenda, et süda oleks kerge. Cave kaevub ikka hingesügavustesse, vanad teemad, nagu usk, surm, reetlikkus, ei hääbu. Tema uueks huviks on moodsa aja kurioossused ja teemad, mille sees me elame mõneti väärdunud popkultuuri ajastul. Seejuures Cave muigab! Mitte ei pahanda. Aga ta on ikkagi natuke vana testamendi mees, aga see tähendab ka, et temaga läheks luurele. Muusikalisele luurele. Kus ka Cave’i puhul võib avastada uusi asju.

Muusikaliselt kõlavad õrnad atmosfäärilised taustad, kohati pea ambientsed helimaastikud. Cave’i siinne resigneerunud, ent temasuguse kõrgete kulmudega tüübi kohta samas isegi ootamatult südamlik esitus meenutab hilist Johnny Cashi. Kelle pintsak ei ole kõhetule Cave’ile suur. Me näeme siit Nick Cave’i tulevikku ja see on loominguliselt põnev ja helge, kui ka laadilt endiselt morn.

Mute’i asemel seisab plaadikaanel firma kohal Bad Seed. CD001. Tundub ehk tühine number, aga vaieldamatult sümboolne.