Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/04/07/1044482t1hb0e6.jpg)
Kui olin jõudnud keskkooli kõnetas mind viimaks meie kuivikust mata õps, kui täiskasvanut: «Anu, teis on anusaagimlikku stiili. Arendage seda. Jätke reaalainete valdkond, kus seda ja teist. Keskenduge näiteks moele või mõnele loovale kunstile Sobiksite hästi juuksuriks ja meigikunstnikuks. Miks mitte ka disaineriks.»
Äge, kuulsin esimest korda elus, et kellegi arvates oli mul oma stiil. Hoolimata sellest, et tol ajal polnud ju valikut. Pisutki moekamad riided tuli hankida leti alt või ise hädaga kokku kortsida. Kangapoodide valik oli õnneks lai. Pidi olema lihtsalt loov ja omama vastupidavat õmblusmasinat.
Enam ei käi ma poes riiet näppimas, õmblusmasina nägeminegi ajab külmavärinad peale. Ammugi ei pea ma end moegurmaaniks. Minu garderoobis rippuvaid riideesemeid seob vaid see, et nood on mulle poes juhuslikult silma torganud, keegi on need mulle kinkinud või on abivalmis stilisti poolt välja valitud. Eile tahtsin olla glamuurikuninganna, täna soovin välja näha nagu mees. Lühidalt öeldes, riietun segaselt.
Tegelikult vaatan pisut kadedalt naisi, kellel on väljakujunenud oma kindel ja vääramatu maitseeelistus. Uskumatu, et mõni viitsib nii põhjalikult süüvida oma identiteeti ja imagosse. Kas sellistel inimestel on tõesti kõrgem enesehinnang, kui meil, kes me ei oska end nii põnevalt lille lüüa? Näiteks merlepalmistelikult peenelt, sofioksaselikult dramaatiliselt või maarjaliisilusalikult naiselikult?
Vahel tundub, et kui moegurud jagavad hinnanguid meie avaliku elu tegelastele, siis tegelikult hindavad nad ju hoopis midagi muud, kui antud persooni enda stiili ja maitset.
Näete ju isegi, mil moel on kritiseeritud meie presidendiproua värvikaid moeampse. Miks ta topib endale pähe vildist poti? Miks kannab kärtspunaseid sukki? Miks armastab uisutamistrikood meenutavat õhtukleiti? Miks paneb jalga liiga lühikese säärega saapad? Ja ka juuksed on valesti. Daam ei tohiks nüsida oma kiharaid liiga lühikeseks. Ja värv on vale ja hambad liiga valged ja…
Mitte keegi pole kordagi öelnud, et tegelikult on proual oma stiil. See on evelinilveselik stiil. See ei ole ehk selline moevälgatus, mille peale aulik stiilipolitseinik sooviks aplodeerida, aga mis siis. Ja miks peakski Evelini moemekk olema sama, mida näeme niigi päevast päeva klantsajakirjade ja moepiiblite veergudel.
Miks on eristumine nii räige kuritegu? Miks peaks üleüldse keegi eeskuju võtma sellest, mida kari kanu kooris ette kaagutab? Miks peab sulanduma massi ja tegema just nii nagu on alati tehtud? Võiks ju pigem rõõmustada, et meil on nii värvikas esileedi.
Vikipeedia defineerib, et stiil on viis millegi esitamiseks, väljendamiseks, kujundamiseks või sooritamiseks ükskõik millises kunstivormis või meediumis. Stiil on määratud teda iseloomustavate tunnuste kogumiga. Stiilne on seega inimene, kes kannab seda, mis iseloomustab konkreetselt teda ja väljendab just tema maitse-eelistusi.
Kui stiili vaadata sellest vaatenurgast, siis märkame, et presidendiproualgi on väga konkreetne oma väljakujunenud maitse, millega soovib ehk edastada mingit sõnumit. Näiteks, et vaadake, peale versašede ja guccimutšide leidub Eestiski arvestatavaid andekaid moeloojaid, keda ei pea sugugi metropolides ringi lehvides häbenema.
Kohe, kohe on algamas Maarjamaad enim erutav moešõu. Pühkige teleriekraan tolmust puhtaks ja teritage keel vahedaks. Jälle saab hakata lajatama nii, et maa väriseb. Kahju kohe, et nii suurejoonelist sülje- ja tindipritsimise maratoni peetakse siin, ilusate ja andekate kuningriigis, vaid kord aastas!
Stiilset vabariigi aastapäeva teilegi!