Eksklusiiv: animism tõi Londoni moenädalal peaauhinna eestlastele

Väljapaneku «Loomeministeerium» idee autoriks on Helen Sirp. Foto: Urve Eslas

Eesti väljapanek Londoni moenädalal valiti maailma juhtivatest moeekspertidest koosneva žürii poolt 27 finaali pääsenud riigi seast võitjaks. Väljapaneku «Loomeministeerium» idee autoriks on Helen Sirp, Central Saint Martins College of Art and Design magistrant.

Eesti noorte moekunstnike Kristina Viirpalu, Karl Annuse, Kadri Kruusi ja Kristian Steinbergi töid koondav väljapanek Londoni moenädalal kannab nime «Loomeministeerium». Mida see tähendab?

Kui sain teada, kes on need neli Eesti disainerit, kes sel aastal Londoni moenädalal esinevad, tuli alustada nullist - kõigepealt tuli leida idee, kuidas need neli omavahel kokku siduda, ja anda samal ajal vaatajale ka väike aimdus riigist, kust moeloojad pärit on.

Kõik neli kasutavad oma töödes väga elusaid materjale: Kristiina Viirpalu pulmakleidid on käsitsi heegeldatud pitsist, Karl Annus prilliraamid on puust, Kristian Steinberg kasutab meestemoes Eesti lõngast ja Eesti memmede kootud detaile ja Kadri Kruus kottide tegemisel nahka. Kõik nad suhtuvad oma materjali nagu see oleks elus organism.

Siit edasi läks mõte müstilistele radadele, eestlaste traditsioonilise eluviisi ja animismi juure. Paganatest eestlased uskusid, et kõigel on hing: puudel, kividel, kogu loodus oli hingestatud.

See kõik koondus üheks tervikuks: Eesti kui väike ja avastamata piirkond, kuhu on koondunud uskumatult palju loomingulisi inimesi, just nagu alternatiivse ministeeriumi sügavustesse. Siit tuligi mõte luua fiktiivne ministeerium, mis tunduks esmapilgul hirmutav ja ligipääsematu, kuid mille sisu oleks hoopis teine kui fassaad - soe, elus ja loominguline.

Kuna me magistriõppes Saint Martini Arhitektuuri- ja disainikolledžis tegeleme narratiivsete keskkondade loomisega, kus plaanime läbi kogu kunstikeskkonda sattunud inimese kogemuse, siis sain kasutada oma teadmisi näituse kujundamisel ja kasutada väljapaneku ideed oma magistritöös. Distantseeritud kunstikogemuse asemel, kus vaataja istub ja vaatab mööda kõndivaid modelle, tuuakse ta läbi jutustuse kogemuslikult keskkonda sisse.

Alguses oligi plaan tuua kogu näitus mõnda kontorihoonesse, aga kui leidsime selle koha siin - Horse Hospitali - siis tundus see koht õige ja oli selge, et näitus tuleb just siin teha. Nii sündis siia müstiline kreatiivne kelder, kuhu justkui ei ole lubatud minna - uksel on silt «tagauks», mis, nagu arvatud, inimesi segadusse ajab -, ja mille sisustus on ehitatud vanadest kontorimööbli juppidest. Teisalt on seal võrgustik, mis kogu elava kokku seob - liikuvad lõngaseinad, millele kulus 23 kilomeetrit lõnga, palju töötunde ja kätepaare. Iga kunstnik sai oma tegelaskuju, oma karakteri, mida aitab seletada film, mida ühele lõngaseintest näidatakse. Filmi tegemisel polnud vaja pea mingit järeltöötlust kasutada - loodus mängis pastelse taevaga ise kaasa.

Räägi veidi auhinnast, mille said

Londoni moenädalal esitlevad kõik riigid, kes eelvalikust läbi pääsevad - sel aastal oli neid 27 - oma väljapanekuid. Eesmärk on näidata maailmale nii oma noori moetegijaid kui presenteerida oma riigi unikaalsust. Paljud riigid lahendasid ülesande otseselt disainitoodete näitamisega, meie otsustasime teha laiemalt.

27 riigi väljapaneku seast valiti välja 10 finalisti ja lõpuks üks, kes žüriile kõige kustumatuma mulje jättis. Sel aastal olime selleks meie. Žüriis olid mõjuvõimsad moemaailma esindajad, kellelt positiivse vastuse saamine on väga suur asi. Kaasa aitas ka ilmselt see, et žürii liikmed olid meie tegemistega juba varem kursis ja said veidi kõrvalt jälgida, kuidas kogu kontseptsioon kujunes.

Mida see auhind osalejatele kaasa toob?

Lisaks tunnustusele on see toonud rahvusvahelise meedia sooja vastuvõtu ja hulgaliselt kontakte, nii et võib arvata, et neile avanesid sellega nii mõnedki uksed.