Kas hääletamine tasub end ära?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/05/02/171850t1hee29.jpg)
Viimasel ajal on paljud minu tuttavad, kaasa arvatud mina, hakanud linnadevaheliseks reisimiseks kasutama pöidlaküüti. Nii mõnigi on hääletades pool maailma läbi reisinud. Vahest sellele isegi mitu tiiru peale teinud. Kuid kas raha kokkuhoid tasub end alati ära?
Leheveergudel on ikka olnud lugusid vägistajate ja muude jõhkardite küüsi sattunud hääletajatest. Samuti hoiatavad selle eest kõik korralikud lapsevanemad. Oma tibukesi tahetakse ju kaitsta.
Ma ei tea, kas tänapäeval on autostopiga liikumine turvalisemaks muutunud või on asi lihtsalt vedamises, aga minu tutvusringkonnas pole teel olles kellelgi jamasid olnud. Ehk on asi selles, et nüüdisajal on kõikidel taskus mobiiltelefon, millega vajaduse korral abi saab kutsuda.
See-eest on teedel liikumas hulgaliselt veidrike. Olen ise näiteks Märjamaalt Tallinna sõitnud mehega, kellele meeldib alasti autoroolis olla. Et temast oli meedias päris palju räägitud, ei tundunud mulle väljast vihma käest tema autosse istuda sugugi pentsik.
Ta ise rääkis, et on tee ääres koguni paljalt hääletavaid naisi näinud. Väitis, et tal on isegi ühest pilt, sest muidu teda ei usuta, ning ütles, et ma selle kindalaekast üles otsiksin. Seda ma siiski ei teinud kartuses leida sealt muid kummalisi asju. Üldiselt oli aga tegu üsna tavalise inimesega, kes ei erinenud peale alasti sõitmise teistest juhtidest millegi poolest.
Mina isiklikult pean hääletamist loomulikuks liikumisviisiks. Mulle ei tule pähegi hakata maksma mingis kitsas ja umbses bussis loksumise eest. Eks pöidlaküüdiga reisimise risk sõltub ka hääletajast endast. Päris iga auto peale minna ei tasu, mis teeservas kinni peab.
Kui palju kasutate teie pöidlaküüti ja mis huvitavaid juhtumisi on teil sellega seoses olnud?
Kohutav, kui mõttetuks ja igavaks on muutunud volbriöö tähistamine Pärnus. Mäletan aega, kui seda peeti Port Arturi platsi asemel Munamäel. Läbi linna käis veel suur rongkäik igasuguseid nõidu. Nüüd on kostüüm seljas vaid mõnel üksikul ja rahvastki linnas palju vähem. Ja mitte ainult volbriööga ei ole see nii. Ei tea, kas inimesed on muutumas nii laisaks, et edaspidi hakatakse selliseid üritusi üldse kodus istudes ja interneti vahendusel pidama?
Muide, mul on tunne, et alustan varsti kampaaniat „Ei Sensodyne'ile!"
Laul, mida kuulata: HIM „The Kiss Of Dawn".
Video, mida vaadata: Malice Mizer „Beast Of Blood".