Bali saarel turist igavust ei tunne

Bali. Foto: Pärnu Postimees

Võttes ette reisi Austraaliast Brisbane’ist, mille lähedal Gold Coastis me, kunagised pärnakad, juba aastaid oleme elanud, Indoneesiasse Bali saarele, ei teadnud me palju saarest ega rahvast. Meeles oli vaid, et Austraalia valitsus soovitab austraallastel hoiduda puhkusest Indoneesias, eriti Balis, mille kurikuulsad pommitajad-terroristid äsja kohtuotsuse järgi hukati.

Bali lennuväljal oli esimene samm rahavahetus, sest keegi ei pääse enne saarele, kui on USA dollarites maksnud kinni passi lisatava turistiviisa.

Kuta Paradiso hotell jättis oma rohkete purskkaevudega suursuguse ja sisehoovi sopiliste palmidest ääristatud basseinidega ootamatult esindusliku mulje. Seda tumestas vaid topelt turvakontroll hotelli väravas ja sissepääsul, kus metallidetektorite abil otsiti läbi iga siseneja.

Hotellitoad osutusid avarateks ja mugavateks, aknast avanes vaade merele. Võtmekaart lülitas sisenemisel tööle õhujahutuse ja valgustuse nii seintel kui marmorist sisekujundusega vannitoas, kus laual seisid värske vee pudelid.

See tuletas meile meelde hoiatust tarvitada üksnes pudelivett, kaasa arvatud hammaste pesemisel. Oleme nii harjunud oma puhta veevärgiga, et oli lausa tegu duši all või basseini hüpates meeles pidada suhu sattunud vett mitte alla neelata.

Kraaniveega tuleb ettevaatlik olla

Et asjaga tõsi taga, kogesime vestlustes omasuguste turistidega, kes kuni nädal aega põdesid „bali belly“ nimelist tervisehäda ja sellest häiritult vaid McDonald’si ja Kentucky söögisaalides toituda julgesid. Ettevaatusabinõude järgimise või puht juhuse tõttu kulges meie puhkus häireteta.

Nautisime kõiki kohalikke söögikohti, millest enamik end restoranidena reklaamis, kuid vaevalt söökla mõõdu välja andis, ja sõime kõike huvitavat, mida silm himustas … Pääsedes terve naha, vabandust, kõhuga.

Tänavapilt on Balis erakordselt kaootiline ja tihe, kuid üllataval kombel kõik sujub. Kohati tekib tunne, et liikluseeskiri on sealkandis täiesti tundmatu: igaüks teeb, mida tahab, ja jalakäijaid ignoreeritakse isegi ülekäiguradadel. Ohutuim viis sõiduteed ületada on siis, kui tee on vaba (pärast südaööd mõnikord nii juhtub) või kasutades turvameeste abi, kes selleks liikluse peatavad.

Liikus meenutab organiseeritud kaost

Domineerivad mootorrattad, mida autodega võrreldes tundub teedel liikuvat üheksa ühe vastu ja mille sadulas sõidetakse sageli kolme- või neljakaupagi. Ja kuigi liigeldakse nagu meil Austraaliaski vasakpoolsel sõidureal, ei tekkinud meil kordagi tahtmist selle kaosega sõidukijuhina ühineda. Kõige kummalisem oli seejuures asjaolu, et oma puhkuse jooksul ei kuulnud me ühestki liiklusõnnetusest.

Rannad on kaunid, kuid prügised

Tänavatel tundsime ebameeldivat lõhna, millega nina pikkamööda justkui harjus, kuid mis ometi end ikka ja jälle meelde tuletas. Põhjus selgus, kui silmasime lahtisi kanalisatsioonikraave, mis otse tee äärde kaevatuna oma sisemust segamatult jõe poole toimetasid.

Teekatted pole kiita, kuid kõnniteed on veel nukramas seisus, nii et kõrgetel kontsadel käimine, lapsevankri lükkamine või ratastooli kasutamine tundus välistatud olevat. Ja tõesti, levinuim kohalik jalavari oli kummiplätu või madal king, väikelapsi kanti seljas ja invaliidid, kui neid saarel on, istusid ilmselt kodus.

Kaunis rannajoon mägede hurmava siluetiga jättis kustumatu mulje. Ometi, harjunud heas korras Austraalia randadega, oli Kuta rand meie suureks nördimuseks selline, et ei kutsunud paljajalu liivale ega vette. Liialdamata võib öelda, et prügi oli pooleks liivaga, hoolimata sellest, et päevad läbi kogusid traktorid rannaliivalt prahti kuhjadesse, et seda siis vaiksema ilmaga hommikuti põletada.

Kummastavalt vastuoluline oli näha inimesi vahetpidamata toimetamas harja ja kühvliga oma poekeses ja selle ukseavas, hoidmaks põrandad nii puhtad, et ise vaid paljajalu sees käia usaldasid, ja samal ajal hoomata ülimat kasimatust igal kasutamata maalapil või, mis kõige ootamatum, majadevahelistel riisipõldudelgi.

Kaubitsejad võtavad oma tegevust täie hingega

Et riis annab Indoneesias saaki kaks-kolm korda aastas, võis silmata mitmes arenguastmes, kaasa arvatud juba koristatud põlde. Vee all olevad haljendavad põllud ei reeda millegagi, et tegelikult kasvab riis sõna otseses mõttes prügimäel.

Kohalike elanike põhiline elatusallikas tundus olevat teenindus ja kaubandus. Kutas on paar esinduslikku kaubamaja ja paar luksuspoodide tänavat. Ülejäänud kaubanduse on enda kätte haaranud tohutu turgude võrk, kus ükski hind ei ole püha.

Algul küsitud hinnast võid julgesti poole maha tingida, veendumaks juba järgmises poes, et oled ikka poolega petta saanud. Ja iga kaupmees vannub inglikeeli, et tema kaup on kaubamärgi järgi pesuehtne firmatoode, mitte odav järeletehtud rämps.

Sellisele hinnapoliitikale on aidanud kaasa viimasel ajal Bali kui turismi-Meka avastanud Jaapani ja Vene turistid. Jaapanlased maksavad igasuguse tingimiseta esimese öeldud hinna, venelased seevastu kasutavad sageli kohaliku valuuta asemel eurosid, mida üleolevusega kahele poole pillutavad. Turistidele silmategemiseks on isegi paar restorani, kus pakutakse vene rahvusroogi ja kõlab venekeelne karaoke.

Päevane autosõit ületas kõik ootused

Oma pikimaks väljasõiduks saare südamesse üürisime päevaks auto koos juhiga. Eesmärk oli külastada Kintamani-nimelist tegevvulkaani, Baturi mäge ja järve, kunstimeistrite küla Ubudit ja niinimetatud ahvide metsa.

Laugjalt aina ülesmäge mineva tee äärne asustus oli ülitihe, nõnda ei saanud sageli arugi, millal üks küla teisega asendus. Vastupidi Austraalia elukorraldusele, kus majade ümber võib minimaalset liikumist täheldada, eelistavad Bali inimesed elada toast väljas, sest ainult nii on võimalik endale elatist hankida.

Kes ei küürutanud riisipõllul, üritas möödujatele midagi müüa, olgu see siis valik puu- ja juurvilju või mingi ükskõik millisest materjalist taies, kusjuures nende hulk ja valik oli peadpööritavalt hoomamatu.

 Nagu öeldud, viidab Bali rahvas enamiku oma ajast vabas õhus ja tänu sellele õnnestus meil oma teekonnal näha niisuguseid ühisüritusi nagu pulmad, matuseprotsessioon ja avalik põletusmatus. Pilt, mis sel matusel avanes, oli õõvastav: kadunuke oli asetatud raagudest koostatud hiigelhärjaks kujundatud lõkkeasemesse, kus ta siis pillimängu ja laulude saatel süüdati ...

Vaade Kintamani vulkaanile avanes kuidagi ootamatult ja pakkus erakordselt võimsa elamuse, ületades ootusi mitu korda. Sealsed turistilõksud on tõesti esmaklassilised: peatusime kehakinnitust võtma mäeküljele ehitatud mitmekorruselises restoranis, kust avanes panoraamne pilguheit üle hiigeloru nii kraatrile kui selle jalamil avarduvale järvele.

Juba ainuüksi vaade oli lõunasöögikulutusi väärt.

Auto kaitsvas varjus oli huvitav jälgida kohalike elanike tegemisi, kuid tarvitses vaid väljuda, et maalilisi riisipõlde või huvitavaid templeid pildistada, kui langesime kohalike küüsi, kes poolvägisi proovisid meile müüa kõikvõimalikku kaupa, mis neil parasjagu näpus juhtus olema.

Ahvid aktsepteerivad žesti “sorry, raha pole”

Kui langesidki neist ühe lõksu ja ostsid midagi, ümbritses järgmisel hetkel sind juba hulk inimesi, silmis nii kirglik müügisoov, et tekkis tõsine hirm oma julgeoleku pärast. Ostuhimugi kahanes, sest oleme harjunud kaupa valima kaalutledes ega ole nõus, et midagi püütakse pähe määrida. Neist kaalutlusist lähtuvalt järgisime soovitust hoida käed taskust väljas, peopesad avatud, näitamaks, et raha pole.

Huvitaval kombel läks sama nõksu vaja ahvimetsas, mis kujutas endast metsa sees asuvat templit ja seda ümbritsevat turgu. Seal pesitses kolmest-neljast ahvikarjast koosnev koloonia, mille liikmed olid nii agressiivsed, et hulgakaupa meile kukile ronisid, vabastasid meid mõne sekundiga neile kingituseks ostetud maapähklitest ega jätnud norimist enne, kui neile oma avatud tühje pihke näitasime. Seepeale kaotasid ahvid meie vastu igasuguse huvi.

Tagasi Kutas, ei saanud me rahu enne, kui olime külastanud Bali pommiohvritele püstitatud mälestusmärki. Selle tänavanurgale ehitatud suurejoonelise rajatise esine olevat erakordselt populaarne.

Seegi kord oli kohal rahvast vist igast rassist ja rahvusest, pildistati, aeti juttu ... Äkki astus meie juurde noor pere, kes palus luba oma tumedanahkset poega pildistada koos meie niisama vana tütrepojaga. See sõpruseavaldus oli nii meeliülendav, et pildistajaid leidus teisigi.

Memoriaalil võinuks olla ka eesti nimesid

Meile tegi selle mälestusmärgi külastamise eriliseks see, et kui tütar oma kaasaga poleks tol aastal nädalajagu varem Balist lahkunud, võinuksime nendegi nimesid lugeda kivvi raiutult teiste hukkunud austraallaste nimede kõrval. Elu väärtus on äraarvamatu.

Lühikesse puhkusesse mahtus veel ühe huvitava elamusena päikeseloojangu-restorani külastamine. Istusime rannal valgete linadega kaetud laudade taga, kandikul meie ees mereannid, ja lasksime end fotografeerida merre sulpsatava päikese taustal.

Kohe pärast loojangut aga keskendati õhtustajate tähelepanu lauljatele, muusikutele ja tantsijatele. Viimasena mainitud esitasid hindude traditsioonilist tantsuloomingut.

Tagasilennul öises taevas ei suutnud me sõba silmale saada kahel põhjusel: ikka ja jälle kangastus Bali inimeste rõõmsameelne külalislahkus segamini enesest lugupidava aupaklikkusega ning ikka ja jälle niheles tagumik kõige ebamugavama istme tõttu, mida üks kommertslennuk ei häbene oma klientidele pakkuda.

Kodus Austraalia Queenslandi osariigi Gold Coasti linnas rändas varahommikune pilk läbi köögiakna tänava äärtel seisvatele tühjendamist ootavatele mitmevärvilistele prügikastidele ja nõrk naeratus suunurgas muutus rahulolevaks tänulikuks muigeks: on ikka kena küll elada heaoluühiskonna riigis!