Uued plaadid

Esben And The Witch Wash The Sins Not Only The Face (Matador) Foto: Repro

Gootipopp

Võib-olla tõesti tunnetavad selle noore inglise ­indie-trio liikmed maailma samuti nagu 80ndate gootiroki eredamad (või peaks ütlema «tumedamad») tähed. On juhuslikult sama veregrupp. Ja siis mitte ei üritata teha iidolitega sarnast muusikat, vaid see kukub välja orgaaniliselt. Vampiiriks aga ei sünnita, selleks hammustatakse. Nii ei taha ma Esbeni-bändi puhul öelda mingeid vanade šeffide bändide nimesid, mis algavad näiteks B-, C- või S-tähega, sest noortel lugejatel võib jääda vale mulje, et alusbändid olidki nii lahjad.

Witchi teine album on aneemiline ja letargiline, ning seal, kus debüüt «Violet Cries» (2011) oli elegantselt kahvatu ja talviselt jahe, seal on «Wash The Sins…» lihtsalt tuim. Debüütplaadi kargusele andis mõtte ja elu pulbitsev veri, sisemine pinge, nüüd on veri välja imetud, järel on tühi kest. School Of Seven Bells teeb sama asja särtsakamalt, ja mis siis, et sada korda popimalt. Sarm on äge siis, kui seda peita, mitte tappa.

Valner Valme

Esben And The Witch

Wash The Sins Not Only The Face

(Matador)

Hinne 2
-----------------
Pea suu ja mängi

Pea suu ja mängi kitarri, ütleks Frank Zappa. Kitarri on Lukather mänginud aastaid, nõnda et see ka mängitud on – teinud stuudiomuusikuna kaasa umbes 1500 albumil, kuulsaim neist Jacksoni ­«Thriller» ning eks andnud ka Toto – Lukatheri enese bänd – hiilgeajal supergrupi mõõdu välja. ­Lukatheril on tuntav stiil, saund ja toon, mida kopeeris enamik 80ndate raadiorokist. «Transition» oleks parem, kui kitarridel oleks rohkem ruumi ning poplaulu formaatidest enim pruukimist ei leiaks ballaadižanr. Aga Lukatheri soolod on tõesti head ning väärivad kuulamist.

Mart Juur

Steve Lukather

Transition

(Mascot)

Hinne 3
------------
Ajaproov

Planeet on eesti kutt Mik Saar (mitte see hurmur Mikk Saar). See album on esimesi pääsukesi Hooandja keskkonnast tiivad saanud muusikalistest projektidest. Ehk siis Miku fännid on plaadi enamalt jaolt kinni maksnud. Vähemalt CD kaas on ilus ja vahelehtedel on iga lugu esindatud oma planeediga. Muusika siin on moodne dnb. Puuduks eestikeelne lüürika, ajaks sassi Sub Focuse või Logisticsiga. Jah, kui eesti keel päästaks, vokalistid on siin eriti emotsioonivabad ning tülpinud.

Silme ette kerkivad pildid tühjast ja ulguva (oleks siis vähemalt rohkem loomingulist ulgu) liivaga Marsist. Ei mingeid lopsakaid vihmametsi, kus üürgaksid veidrad loomad. Kliiniliselt korrektne produktsioon, mis tekitab omakorda selle, et ükski lugu ei jää meelde. Kõrvade vahele ei jää jälgegi, et oleks külastanud Miku ajamasinat. Ajamasin tundub olevat katki, rohkem on tegu 2012. aasta trummibassi musternäidisega.

Niilo Leppik

Planeet

Ajamasin

(Audioplaneet)

Hinne 3
---------------
Jälle viimane laiv

Järjekordselt viimane briti art-popilegendi Bluri kontsert on üles võetud bändi kodulinnas Londonis olümpiamängude lõpetamise puhul Hyde Parkis antud kontserdil. Kõik bändi veerandsaja-aastase ajaloo tähtsamad lood ka kõlasid, nii et selles osas publikule suur vastutulek. Plaadi kohta peab aga ütlema, et stuudiosalvestused neist lugudest on allakirjutanule natuke rohkem meeldinud.

Pisut selline tunne jääb, et vanad mehed said kokku ja tegid kontserdi. Natuke selline Compromise Blue. Kuna paljud lood ikka suurepärased on, siis kokkuvõtteks aga halba sõna öelda ei saa.

Janar Ala

Blur

Parklive

(EMI)

Hinne 3
---------------
Sume jats

Nüüd on see moment, kus niru küünal aknal võiks olla tervet tuba valgustav praksuv kamin, väljas on lumevallid ja sees teadmine, et veini on veel. Kõrvu paitab José Jamesi brüleekreem-hääl, elus jazz nagu tuleleek. See kõlab nii lihtsalt, lembeselt ja on kohati liigagi etteaimatav, tekib tunne, nagu oleks jazz üks eriti staatiline žanr või siis teistpidi kodune äratundmine, et selline siis ongi see jazz-muusika.

Nagu José seda teeb, pisukese RnB-tunnetusega, kaasates mahedat Hindi Zahrat ja Emily Kingi. Kauamängiv jääb eeskätt lesila-musaks, mis ei sea lesijale erilisi pretensioone. Newyorklane José James ei ole trendilooja, küll aga laia silmaringiga. Olles ka hiphopibiitidega müranud ja maininud, et ei taha jazz-artistiks lahterdamist, kumavad tema loomingust selgelt muusikakoolidrill ja lastetoast lihasmällu sööbinud jatsu põhiharmooniad. Teinud koos muusikat ka Flying Lotusega. Sel albumil aga mõjuvad meeleorganitele eriti mõnusalt Pino Palladino bassikõminad. Jamesi kavatsused on alati parimad ja kvaliteedis kahtlema ei pea.

Mari Pihl

José James

No Beginning No End

(Blue Notes)

Hinne 4
------------
Liiv luudes, maa varvaste all

Simon Neil ja tema punapäised sõbrad šoti väikelinnast on mituteist aastat kirjutanud vingeid laulukesi. Loomulikult said nad üle ilma kuulsaks ning plaadifirmakunnid lõid tengelpungad pärani. Mis ekstravagantsusi siis oodata võime? Topeltalbum ikkagi. Khm ... sessioon mariachi-bändiga LAs? Palju on nähtud punte, kes oma grandioossuse all sisse varisevad ... Esmakuulamisel ei keerutagi arvukad eksperimendid tolmu üles, vaid sulavad kreemjalt kogupilti.

Tegu on jätkuvalt kolme tüübiga, kes veeretavad inimeseksolemist uurivaid viise mahlakasse roki, proge ja geniaalpopi tainasse. Abistav köögipersonal on lihtsalt vahepeal mitmekordistunud. Kuigi pealkiri vihjab, et need kettad kuidagi vastanduvad teineteisele, siis pole see ilmne ega üleliia olulinegi. Kogu teos jookseb kiirelt ja meeldivalt. Täitelugusid pole. Ainult laulud, mis iga kuulamisega aina rohkem haaravad. Kas «Opposites» on parem kui «Only Revolutions» (2009)? Enne kahekümnendat tiiru on vara öelda.

Andro Urb

Biffy Clyro

Opposites

(14th Floor)

Hinne 4
---------------
Tolmuimejamuss

Aastaid, isegi aastakümneid, on MBV fännid oodanud, et Iiri šuugeizijumalad lõpuks ometi tooks päevavalguse kätte legendaarse 91. aasta «Lovelessi» järje. Nüüd on ta lõpuks kohal! Kas 22 aastat ootamist oli seda väärt? Totaalselt. Mis asi see shoegaze üldse on? Täpselt nii nagu kõlab – kingade jõllitamine, mis viitab pedaalide kasutamisele. Šuugeizimine on lärmakas ja kurb, kuid väga seks.

Uus album on teistsugune ning kaugem, kuid siiski tuttav. Ei kõla enam nii postapokalüptiliselt, muusikast on välja imetud mingi narkootikum, mis tegi «Lovelessi» joovastavaks elamuseks. Ikooniline tihke müra pole kadunud, kuid energia on hapram. See ei tähenda muidugi, et «mbv» halb oleks, vastupidi. Plaat on introvertne ning igal lool oma identiteet, seepärast on seda kergem kuulata kui eelkäijat.

See on ka päris mitmekülgne, esimene osa albumist on tuttavama unelusega, hiljem muutuvad meloodiad veidramaks ning saundid innovaatilisemaks. 1991 oli MBV tõesti revolutsiooniline, kuid siin esineb pigem vana hea kordamine. Kuna on bände, kes 91. aasta saundiga on eksperimenteerinud juba kaugemalegi, ei kõla «mbv» nii uudselt kui bändi mainele kohane. Sellegipoolest, ei mingit pettumust!

Florian Wahl

My Bloody Valentine

m b v

(ise välja antud)

Hinne 4
---------------
Sissepõige Ollywoodi

Pole kerge olla popstaar aastal 2013. Bruno Mars on nagunii kõik klišeed juba viis korda laulu sisse pannud, One Directioni poisse on ühest vaesest sooloartistist nagunii viis korda rohkem ja Carly Rae Jepseni «Call Me Maybe» võis olla viimane originaalne hävitavalt nakatav viisijupp, mida keegi juba kirjutanud polnud.

Lisaks luusib ringi David Guetta vari, alati valmis rahvahulka mõne oma konveierilt tulnud produktsiooniga ekstaasi saatma. Karmi tegelikkuse taustal on briti «X Factorist» tulnud Olly isegi hästi hakkama saanud. Hitt «Troublemaker» kõlab kui briti aktsendiga Maroon 5 (võitmatu kombo iga Mandri-Euroopa tüdruku südamele) ja «What A Buzz» on kauge sugulane Cornershopi 90ndate hitiga «Brimful Of Asha».

Olly on teinud korraliku lõbusa plaadi, samas saab poiss varsti 29 ja kestvat mälestust ei tundu tast jäävat. Kuigi Olly soojendab tuuril Robbie Williamsit, ei ohusta ta praegu Robbie trooni küll kuidagi. Olly, kui sa ei taha varsti anda materjali mõne Briti päevalehe noortest töötutest kõnelevale artiklisarjale, tuleb veel rohkem hitte teha!

Silvia Urgas

Olly Murs

Right Place Right Time

(Epic)

Hinne 2
--------------
Indimuskel

Selge on, et indipopp tähendab juba ammu kahte asja: üks on indipopp ja teine ei ole, teine on mingi mudel, mida täidetakse ainult formaalselt, ja juba see vormitäitmise protsess ise tühistab nähtuse idee.

Teisalt pole ka hullemat kui ortodoksseks muutunud indimehed, kes põlvini andergraundis sumbates sulevad tee kõigile mujalt tulnud välgatustele. Oxfordi grupp Foals vilistab kolmandal albumil kogu filosoofiale, mis üritab tõmmata jooni sõltumatu saundi ja keskteepopi vahele. «Holy Fire’il» leidub olulisim rokkmuusika komponent haaravate käikude kõrval: stiihia. Sellega käitutakse omakorda parimal moel: hoitakse see kontrolli all.

Tulemuseks on energiline, pakatav moodne rokk, milles varitseb mõõtmatu tuline Aafrika ehk rütmilis-tantsuline element, ning milles näidatakse nahaalselt muskleid, ehkki tegemist pole macho-rock’iga. See kõik jääb alati poosiks, kui puudub õnnestunud lookirjutus. Lood on siin üle keskmise, puudujäägid korvab väljenduslaad. Olekult indipopp, olemuselt kõigile mõistetav meloodiline popmuusika, mis tänu olekule ei lähe läilaks ega tule kuulajale igavalt vastu.

Valner Valme

Foals

Holy Fire

(Transgressive)

Hinne 4