UMA ja Iris Oja
Peidus pool
(Umamusic)
Hinne 4
Nädala plaat: väljapeetud melanhoolsus
16. veebruar 2013, 14:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veebruar on alles poole peal, kuid nauditavaid ning omanäolisi albumeid on ilmunud juba sületäis nii meil kui mujal. «Peidus pool» kuulub kahtluseta nende hulka.
Nimekad jazz-interpreedid, trompetivõlur Aleksei Saks ja kitarrivirtuoos Robert Jürjendal alustasid ansamblinime UMA all koostööd juba aastal 2007. Oma rada ajanud UMA on andnud välja mitu kauamängivat, mis on eranditult kiita saanud ning muidugi põhjusega.
UMA on lahterdatud ambient-jazz’i kategooriasse. Küllap ongi see kõige konkreetsem määratlus, aga stiililisi mõjutusi on UMA-l õige mitmelt poolt. Jazz’i standarditesse suhtub duo vabameelselt ja eksperimenteerivalt ning kokkuvõttes võidavad nii jazz kui UMA. Uuel plaadil on aga tuntav ja konkreetne, kohati suisa klassikaliselt kammerlik pool.
Albumi kammerlik tunnetus küünib esile eriti hästi just tänu Iris Oja emotsionaalsele ja sugestiivsele vokaalile. Selle võimsa häälematerjali ning mitmekülgse repertuaariga daamiga hakkas UMA muusikat tegema paari aasta eest seoses õigeusu kiriku laulude kavaga.
Omamoodi täiuseni lihvitud minimalistliku «Peidus poole» esmakuulamine jätab hinge helisema nukrad noodid. Emotsioonide defineerimisega võib teisalt raskusi tekkida. Nukruse asemel võib olla vabalt ka lootus või igatsus, rahu või rõõm, uni või unetus. Jürjendal ise nimetab seda väljapeetud melanhoolsuseks, mis on ühel ajal helge, kirgas ja läbipaistvalt siiras.
Põneva helikeelega «Peidus poole» alustalaks on Anzori Barkalaja luule. Tekstid on eranditult tema sulest ning nende kujundikeelega mängimine haakub dünaamiliselt UMA selgete ja täpsete intonatsioonidega albumi tonaalsuse ning selgelt hoomatava õrna kummitusliku atmosfääriga. Improvisatsiooni ja kompositsiooni vaheline piir on väga udune. Plaat ongi tegelikult suuremalt osalt salvestatud elavas ettekandes.
UMA eelmised albumid on valminud valdavalt koostöös rajataguste muusikutega. «Peidus pool» on viimaks sada protsenti kodumaine. UMA-l endal on ka hea meel, et lõpuks eesti keele ja meele juurde välja jõuti. Nad suutsid õige aja rahulikult ära oodata ja paljud olulised asjad koos lääne muusikutega läbi katsetada.
«Peidus pool» mõjub nii muusikalt, tunnetuselt, saundilt kui emotsioonidelt ääretult originaalsena. Helide vahele on jäetud piisavalt õhku, mida võib täita oma mõtete või tunnetega. Võib, aga ei pea.