Anu Saagim: tahan olla mees!
16. veebruar 2013, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma armastan ja austan oma naist, meie toredate laste ema, aga mul on ahistav vaadata tema närtsinud nahka ja sünnitustest kurnatud keha, kui ta end lahti riietab. Naine on väsinud, aga mina pakatan energiast, joovastun elust, noortest naistest…»
Umbes nii hõiskab Anna Karenina vend Stepan Arkadjevitš Oblonski aka Stiiva, kes on oma naisele abielurikkumisega vahele jäänud ja püüab lähedastele selgitada juhtunu tagamaid. Nimelt käisin just kinos vaatamas «Anna Kareninat», mis tekitas minus vastakaid tundeid.
Stiiva pettis naist ja prassis ringi, kuid oli lõpuks ikka puhas poiss nii lähedaste kui ka ühiskonna silmis. Anna libastus korra – ja tema saatuseks oli hukk.
Psühholoog nimetaks Stiiva juhtumit mehe identiteedikriisiks, mis viib endaga kaasa kui pööristuul ja mille vastu ei aita ei ussi- ega püssirohi. Muidugi pole kõigil parimais aastais meestel ühesuguseid võimalusi. Loosi lähevad ikka rahakad, trendikad ja sportlikud härrasmehed, tavalised õllekõhuga töölised võivad näppe noolida ehk 30 aastat nooremast naisest vaid und näha.
Muidugi on ka magusaid erandeid, mis kinnitavad reeglit. Staatusel ei pruugi alati olla pistmist raha ja haridustasemega. Näiteks kuulus muusik erutab noori naisi ka siis, kui tema «parim enne» on juba möödas, pangakonto miinustes ja välimuski nagu kodutul krantsil.
Pea alati lähevad loosi ka mundrikandjad, kui neil on õnnestunud säilitada kobe rüht ja relvituks tegev pilk. Ja muidugi see müstiline ülikoolimaailm! Vanemad õppejõud ja päevinäinud professoridki saavad noorte üliõpilasneidude silmad särama oma vaheda mõistuse ja naksuva keelega.
Uurisin sõbrannadelt, kas neil pole vahel tekkinud tahtmist olla mees. Kas või aastake oma elust? Loomulikult olid pea kõik nõus seda proovima. Miks? No kas või sellepärast, et tunda, kuidas on ringi traavida vorstikesega jalge vahel. Või nagu ütles tabavalt noor luuletaja Berit Kaschan: «Olen alati mõelnud, et kui ma oleksin mees, murraksin naisi nagu metsloom. Nagu Frank Zappa või noor Antonio Banderas... Jooksin häbitundeta absinti ja kolaksin hirmuta mahajäetud majades, ei pabistaks sellepärast, et kõik mõnuained kahjustavad mu munasarju ja üheöösuhted mainet...»
«Mina prooviks juba seepärast, et mulle näib, et mehe elu ei muutu nii kardinaalselt kui naise oma, kui perre sünnib laps või lapsed,» nentis üks kaksikute ema. «Mees põgeneb tööle, teeb karjääri… Aga mina?»
«Oeh, see oleks mõnus, kui ei peaks muretsema oma karvaste säärte ja raseerimata kaenlaaluste pärast,» arvas veel keegi ja lisas, et ega see sünnitaminegi mingi pidu pole. «Meelsamini möllaks poistega sõjaväes ja murraks neidude südameid seksikas mundris, kui tassiks titte üheksa kuud ja pärast veel imetaks teised sama palju. Ja need meigid ja kaltsukuhilad! Mees käib duši alt läbi ja näeb välja kui komm, aga naise piinad alles siis algavad: juuksed, kreemid, meik, aksessuaarid!»
«Purjus meeski on kordades talutavam, kui pildituks joonud naisterahvas,» mainis üks kaunitar.
Kuldsed sõnad ütles minu naabrinaise neljateistaastane tütar. «Mina arvan, et iga tüdruk on vahel mõelnud, et poisid on rumalad ega saa tüdrukute salamaailmale pihta. Seega, kui mina saaksin olla poiss, kas või üheks päevaks, siis annaksin endast parima, et olla maailma mõnusaim poiss – püüaksin vältida vigu, mida minu arvates enamik poistest teeb… Pean silmas nende isekat käitumist, mis tüdrukule väga haiget teeb.»
Pärast neid sõnu võiksin minagi vabalt olla mees!