/nginx/o/2010/12/02/477000t1h3128.jpg)
Paadunud poissmehel Heimar Lengil (66) on sõprusest ja armastusest kindel nägemus: «Sõprus lõpeb sageli armastusega, kuid armastus ei lõpe iial sõprusega.»
Heimar Lenk: laupäevaõhtune šampanja lisab suhtele alati kirge
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Küpses eas on armastus veel põnevam ja mitmetahulisem tunne, kui noorena,» nendib Lenk ajakirja Naised veergudel.
«Aga minu esimene armastus oli kohe esimeses klassis. Kaunis Karin võlus mind ära. Ma olin nii kõrvuni armunud, et sundisin isa värvilisi postkaarte joonistama, kuhu siis oma käega armusõnad juurde kirjutasin ja Karini lauasahtlisse sokutasin.»
«Ja siis tuli Ane, siis tuli Ülle... Kooliaja armastus on kohutav!» meenutab mees. «See võib põletada kõik oma teelt. Enam ei saagi koolis käia, on kogu aeg tarvis kahekesi koos olla.»
Heimar on veendunud, et armastusel pole piire, vaid inimene ise võib neid armastusele ise seada. «Armastus ei küsi näiteks ka vanust. Küpses eas armastus võib olla veel põnevam, kui nooruses.»
Lengi arvates tuleb tunnetele ja kuumale kirele aastatega ka pisut mõistust juurde. Ja see aitavat avastada naise olemuses neid meeldivaid tahke, mida varem tähelegi ei pannud. Siis saavat mehest ja naisest kaks filosoofi, kes õhtusööki maitstes elu mõtet otsivad...
Pikemat intervjuud Heimariga loe ajakirjast Naised!