/nginx/o/2009/04/30/171124t1he104.jpg)
Et saada veinist enamat kui joomisnauding, leida rohkem maitseid kui mis tahes teisest joogist, tunda kogu maailma aroomibuketti, nautida pikalt mänglevat järelmaitset, võrrelda ja arutada, vaielda ja ülistada, selleks kõigeks on loodud kogum meetoditest, kuidas veini maitsta.
Esmalt on vaja õigel temperatuuril veini ja korralikku klaasi. Serveerimistemperatuuri kohta võib leida infot pudeli tagumiselt etiketilt. Kui sealt ei leia või kui see sootuks puudub, kehtib reegel: valged veinid juuakse jahutatult, olenevalt veinitüübist 6-12˚C, ja punased soojemalt, 14-18˚C.
Olgugi et populaarseks on muutunud jalata pokaalid, on klassikalised jalaga klaasid efektiivsemad, praktilisemad ja elegantsemad. Kui klaasil on jalg, tulekski just sealt kinni hoida. Hea veiniklaas on tulbikujuline ja ülalt kitsenev. Kindlasti värvusetu ja ilma igasuguse mustrita. Mida õhema seinaga pokaal, seda parem, et veini voolamine tarbija keelele olek võimalikult sujuv.
Levib arvamus, et pokaal peaks olema niisama kallis kui vein, mida sealt juuakse. Eks oma tõde selles peitub - kvaliteetset ja hinnalist veini lihtsast ja rohmakast pokaalist rüübates väheneksid nauding ning maitseelamus märgatavalt. Tegelikult on aga kulutatud rahasummast tähtsam, et klaas oleks puhas ja piisavalt suur.
Kui vein klaasi valatud, võib alustada "rituaaliga".
1. Vaata. Kalluta veidi klaasi valge tausta kohal ja hinda veini värvust, läbipaistvust, selgust. Tõsta klaas otseks tagasi ja märkad, kuidas vein mööda klaasi seina alla valgub, jättes endast maha "jalad". Valgumiskiiruse abil saab hinnata veini viskoossust, alkoholi sisaldust ja täidlust.
2. Nuusuta. Nuusuta veini ja proovi hinnata tulemusi. Nüüd keeruta veini klaasis, et lõhnad pääseksid vedelikust välja ja eralduv alkohol tõstaks aroomid õhku, kust sinu nina need kinni püüab. Nüüd on juba aroom võimsam ja rikkalikum. Pudelisse surutud vein lihtsalt pidi oma saladuste avamiseks natuke hingata saama. Proovi leida veinis tuttavaid lõhnu: puuviljad (õun, mango, tsitruselised), marjad (mustsõstar, põldmari, kirss), lilled, vürtsid, mesi, suits jne. Kui midagi selget ei eristu, ära heida meelt, vaid iseloommusta aroomi nii palju, kui suudad. Lõhn saab olle kerge, intensiivne, raske, sisukas, õrn, ühtlane või sügav.
3. Maitse. Võta mõnus suutäis veini, mitte liiga vähe ega liiga palju. Loksuta seda tublisti oma suus, et kogu suu sisemus saaks veiniga kaetud. Sellel on kaks tähtsat põhjust. Esiteks puutuvad niiviisi veiniga kokku kõik suus paiknevad maitsesensorid, mitte ainult keel. Teiseks on suus veini ringiajamisel sama põhjus mis teda klaasis keerutades - alkohol kannab aroomid ninna, sest suu ja nina on ühendatud. Nii et veini on võimalik nuusutada ka siis, kui see suus on. Ligikaudu 75% veini iseloomust on hinnatav tema lõhna, mitte maitse järgi.
Nüüd tuleks vein kas alla neelata või välja sülitada. Soovitan neelata! Muidugi on sülitamisel omad eelised ja seda ei tehta mitte joogi madala kvaliteedi pärast, vaid näiteks selget pead nõudvas olukorras, kui degusteerimist ootab mitu veini ja tuleb säilitada hindamisobjektiivsus. Maitsete määratlemisel kasutatakse samu kriteeriume nagu aroomigi puhul (tuttavad marjamaitsed, puuviljad, mesi jm) ning veel põhimaitseid: magus, hapu, soolane, mõru ja umami. Viimane tähistab täidlust, näiteks süües seeni või pähkleid, tuleb umami hästi esile.
4. Tee kokkuvõte. Võta kõik läbielatu kokku ja anna sellele mõtteline, suuline või kirjalik hinnang. Pärast veini maitsmist tuleks teha 10-15sekundiline paus, et kujundada üldine mulje äsja proovitud joogist, ja alles seejärel proovida tunded sõnadesse panna. Mitmekesi degusteerides ei soovitata oma arvamust avaldada enne, kui kõik on enda jaoks kokkuvõtte teinud.
Tegelikult ei ole veini degusteerimine üldsegi nii ametlik ja keeruline tegevus, nagu eelneva jutu põhjal tunduda võis. Mõningase praktika järel tulevad õiged liigutused juba iseenesest. Ja ega iga suutäit analüüsima pea, on ju vein tehtud eelkõige nautimiseks ja hetke pühitsuseks!
Ivo Luik, www.kohvila.ee